Heljo Pikhof kirjutab omastehoolduse reformi vajalikkusest Eesti vananevas ühiskonnas.

Kes oskaks une pealt ütelda, kui palju elab inimesi Kohtla-Järvel, meie ühes suuremas linnas?

Õige vastus on 34 000. Umbkaudu nii palju tuleb lähema 20 aastaga juurde neid eakaid, kes võiksid vajada hooldekodukohta. Meie rahvastik vananeb, mis tähendab, et üle 85-aastaste arv kasvab selle ajaga tänaselt 35 000-lt 65 000-le.

Vaesus ja ürgväsimus

Samas on hooldekodu- ja pikaravikohtadest olnud juba aastakümneid terav puudus, ka Tartu linnas. Kui abivajaja omastel ei õnnestu kohta saada või käib see neile üle jõu, tuleb kodus ise kuidagi toime tulla. Nii on meil kümneid tuhandeid inimesi, kes on sunnitud tegelema oma lähedase pikaajalise hoolduse korraldamisega – hinnanguliselt vajab viiendik pensioniealistest igapäevaseks toimetulekuks abi.

Umbes 13 000 inimest on meil omaste hooldamisega aga sedavõrd rakkes, et töölkäimine on selle kõrvalt mõeldamatu. Ja seda ühiskonnas, kus kuuleme iga päev kurtmist, et meil napib tööjõudu!

Erinevalt enamikust arenenud riikidest on Eestis pea kogu hoolduskoormus lähisugulaste õlul. Paberite järgi on perel õigus omavalitsustelt abi küsida, ent laste või lastelastega pered saavad sealt valdavalt vaid head nõu. Perekonnale, kus keegi peab töölt ära jääma, et (öö)päev läbi lähedast hooldada, tähendab see nii materiaalset kui vaimset vaesust, ürgväsimust ning vahel ka vanade ja noorte vastandumist.

Tartu paistab silma

„Millal maksan memme vaeva?“ küsib rahvasuu. Sedamoodi, et omaenda elu elamata jääb, ei ole küll õige tee tasumiseks. Nii tunnevadki paljud abivajajad süüd laste ees, et on neile koormaks kaelas. Inimene tahab olla väärikas ja sõltumatu.

Sestap tuleb lõpp teha olukorrale, kus enamikul eakatel ei piisa pensionist, et maksta hooldekodus elamise eest, ja kus inimesele vajalikud teenused sõltuvad tema enda, tema laste ja lastelaste rahakotist. Riik peab aega viitmata arendama välja tervikliku pikaajalise hoolduse süsteemi ja võtma suure tüki kuludest enda kanda, et kõigil neil, kes vajavad hooldekodu kohta, oleks võimalik oma pensioni eest seal ka elada.

Hooldekodu on reeglina vaja siis, kui kodus enam kuidagi hakkama ei saa. Igaüks soovib ju tunda nii kaua kui vähegi võimalik koduseinte tuge. Hooldusteenuste tase, kättesaadavus ja maksumus on aga Eesti eri paikades väga erinev.

Julgen väita, et Tartu linna seis on võrdluses paljude teiste omavalitsustega päris hea. Tartus elab praegu ligi 3500 hooldusvajadusega inimest, kes on vanemad kui 60 aastat. Need, kel on üksi toimetamine raskeks läinud, saavad tellida endale koju hooldaja, kes abistab seal, kus vaja. On ka neid, kellele viiakse viiel päeval nädalas koju sooja sööki. Toidu eest maksavad inimesed ise ja transpordikulud on linna kanda. Eakate seas on hinnatud päevakeskused, kus nii mõnigi tegevus liigitub hoolekande alla.

Euroopas tagareas

Suureks murekohaks on aga teenuste kõrge hind, mistõttu inimesed ei saa neid endale vajalikus mahus lubada. Seega tuleb arendada ja paremini rahastada kõiksugu koduteenuseid ja ka õendusabi. Siin peab kasvama just riigi roll. Selleks, et hapras seisus eakad saaksid võimalikult kaua koduses keskkonnas olla, tuleb jõuda selleni, et neil ei tule vajalike koduhoolduse teenuste eest maksta oma pensionist rohkem kui 20 protsenti.

Sellest, et omastehooldajad on oma mure ja vaevaga üksi jäetud, on pikalt räägitud. Nüüd on vaja tegusid. Esimesed positiivsed muutused on näha: valitsus kiitis heaks esmaste abinõude paketi ja ühe esimese asjana jõustus juulis kuni viietööpäevase (küll alampalga määras) tasustatud hoolduspuhkus neile töötajatele, kes on täisealise sügava puudega inimese lähedased või hooldajad.

Omastehoolduse probleemi, mis mõjutab valusalt kogu ühiskonda, ei lahenda väikeste sammude ja kohenduste toel. Siin on vaja kiiret ja otsustavat sekkumist, süsteemset lähenemist ja ennekõike seda, et riik suunaks hoolekandesse palju enam vahendeid. Praegu panustab riik sinna vaid 0,2–0,6 protsendiga SKT-st, millega oleme nii Euroopa Liidu kui OECD riikide seas viimaste hulgas.