Endine kohtunik (aastatel 1976–2016) ja praegune poliitik Helve Särgava kirjeldab, kuidas nõukogude totalitaarses režiimis käis kohtunike valimine.

Jälgides juba päris pikalt kestnud arutelu kohtunike ametisse nimetamise, üleüldise õiguskindluse, seaduste pideva muutmise ja täiendamise teemal, olen leidnud end ikka ja jälle mõttelt, et vist ongi nii, nagu öeldakse: kõik kordub. Korduvad moed ja kombed – kas tõesti ka meie õigusemõistmisega seonduv?

Aastakümneid tagasi, nõukogude õigusruumi ajal polnud praegused häälekad kohtureformijad veel sündinud või käisid alles lasteaias. Et mina olen kohtunike valimisprotseduuri läbinud, siis mõtlesin, et tuletan meelde, kuidas see totalitaarses režiimis käis. Las siis rahvas otsustab, kas õigusemõistjate allutamine poliitikute suvale ja kohtunike pidev ümbervalimine ikka on hea mõte.

Mäletan oma esimesi valimisi väga selgelt, aasta siis oli 1975. Hinges oli suur ärevus juba seetõttu, et mul, endisel maatüdrukul, tuli kolida elama Tallinna. Kui kohtunike valimised välja kuulutati – ametiaeg viis aastat – tuli kõigil kandidaatidel minna valijatega kohtuma; rääkida, miks ma tahan kohtunikuks saada, vastata valijate küsimustele.

Nagu tänastel poliitikutel, nii oli ka igal kohtunikukandidaadil oma valimispiirkond. Oh õnnetust, minu valimispiirkond oli Paldiski ja Klooga, kus põhivalijateks olid ainult vene keelt kõnelevad sõjaväelased. Kui praegu läheb keegi valijatega kohtuma, siis on saalis tihtipeale käputäis inimesi. Kuid siis oli saal puupüsti rahvast täis. Vene keele oskus oli mul väga nigel ning nii alustasin oma emakeeles … Kohe läks lärmiks, et midagi ei saa aru, rääkige vene keeles.

Eks ma siis kuidagi puterdasin oma vigases vene keeles ikka ära, samas endamisi mõeldes, et milleks küll see etendus. Aga ma «võitsin» valimised ning minust sai kohtunik tööaadressiga Pikk tänav 30. Nüüd, mil seal pole enam ammu kohtumaja, näitan sest hoonest möödudes oma lastelastele, näete, seal teisel korrusel oli vanaema kabinet. Ja kui viis aastat täis sai, algas kõik jälle otsast peale. Teisel korral läksin valijatega kohtuma Tallinna lihakombinaati.

Kui Eesti iseseisvus taastati, muutus kõik. Olime kohtunikena rõõmsad, sest taasloodi sõltumatu kohtusüsteem. Kohtunikuks saamise eelduseks sai suur hulk kriteeriume, ent olulisimad on teadmised, mille olemasolu kontrollitakse eksamil. Ja kaugeltki mitte kõik ei ole võimelised kohtunikueksamit sooritama, mis tähendab, et väiteil «igaüks võib hakata kohtunikuks» pole alust.

Enne kui hakkame taas kohtunikke valima, tuleks meil endilt küsida üht: kas me tahame, et kohtusüsteem oleks sõltumatu. Lihtsustatult tähendab sõltumatus seda, et mitte keegi ei saa kohtunikule öelda ega ette kirjutada, millise kohtuotsuse ta mingis küsimuses peab langetama. Ta teeb otsuse lähtuvalt seadusest ja tõenditest, mis talle on esitatud.

Tõsi, pole sugugi vähe neid juhtumeid, mis on avalikkuses lahendatud veel enne kohtuotsust. Ent kohtunik ei lase end ei sellest ega muudest emotsioonidest kõigutada, vaid lahendab juhtumi seaduse ja tõendite põhjal. Ühtlasi ei anna ükski kohtunik lahendades hinnangut sellele, kas mõni seadus on halb või hea, selle eest vastutab jätkuvalt seadusandja.

Otse loomulikult on iga otsus kellelegi meeltmööda ja kellegi meelest ülekohtune (ehk täiesti vale). Ent see on õigusemõistmises paratamatu. Vaidlevatel pooltel on erinevad huvid ning just seepärast kohtusse tullaksegi. Uskuge, ei sõltu kohtunikust, et Mann pole Epule võlga tasunud. Kohtuniku töö on mõista Mannilt võlg Epu kasuks välja. Manni meelest ei teinud kohtunik muidugi õiget otsust, aga kõrvalseisjad on veendunud, et see oli õige otsus, sest võlg on võõra oma.

Või teine näide: R mõistetakse süüdi, sest ta varastas O raha. O on otsusega päri, R muidugi mitte. Taas, meie kõrvalseisjatena oleme ka selle juhtumi korral veendunud, et otsus oli õige, sest vargus on väär.

Kuid sõltumatute lahendite jaoks peavad kohtunikul olema garantiid. Kui varem oli neid mitmeid, siis praeguseks on jäänud kindlus, et tema amet on eluaegne. Mul on kurb kuulda, kui keegi lahmib, et kohtunikud võivad teha mida tahes, nad on ju eluaegsed. Seegi ei vasta tõele. Oma positsiooni kuritarvitamise ja rikkumiste eest saab kohtunikke ametist vabastada ning seda on ka tehtud.

Niisamuti olen kuulnud kriitikuid väitvat, et kuna kohtunikke keegi ei kontrolli, siis piisab viieaastasest ametisolekust, muidu ei garanteeri keegi, et kohtulahendid oleksid tehtud «õigesti». Seegi väide pole korrektne. Kohtuotsuse õigsust kontrollib Eestis kolmeastmeline kohus. See tähendab, et iga otsuse seaduslikkust hindab päris mitu kohtunikku. Samuti on olemas distsiplinaarkolleegium, mis arutab kohtunike tööalaseid ja muid mööndusi, nagu põhjendamatult pikk menetlusaeg, kohtuotsuse tähtaegselt välja kuulutamata jätmine jne.

Kuid uitmõtted radikaalsest kohtureformist, sealhulgas ametile tähtaja seadmisest ja kohtunike ümbervalimiste taastamisest, ei muuda minu arvates kuidagi kohtute tööd kiiremaks ega menetlusaegu lühemaks. Õigussüsteemi reformiga oleks mõistlik alustada ikka õigest otsast – lõpetada seaduste lõputu muutmine ja täiendamine ning uute seaduste, eeskirjade ja kordade kehtestamine. Ametniku tööd ei peaks hindama selle järgi, et ta sai hakkama uue ja väga keeruka eeskirjaga, vaid selle järgi, et ta korrigeeris ja tegi mõne eeskirja ka tavainimesele arusaadavaks.