“Olen paaril korral väljendanud kartust, et vene laste hariduskeele küsimus tõstetakse enne valimisi üles vastandusi otsival viisil, kus hakatakse otsima võimalust üksteise süüdistamiseks ning must-valgete valikute esile tõstmiseks,” kirjutab Riigikogu liige ja õpetaja Toomas Jürgenstein.

Õnneks ma eksisin ajaga, sest arvasin, et nimetatud vastandust hakatakse otsima pigem sügisel. Mul on hea meel, et suvekuude lisandunud ajaressurss on andnud lisavõimaluse taltsutada pisutki populismi ja laste ohverdamist iseenda võimuambitsioonide nimel.

On üsna selge, et kaks paralleelset haridust ei saa kesta igavesti. Lõputult ei saa korrata ka mantrat, et ühiskond ei ole valmis, vaid tuleb tegutsema hakata: keelekümblus (ka kahepoolne) ja koos õppivad koolid on reaalselt toimivad, nende kogemustest tuleb õppida, vigu korrigeerida ning kogu protsessiga edasi minna. Väga hoiatav ja kurb oli mõni aeg tagasi lugeda, et Tallinn on nendes küsimustes sabassörkija, kus eraldi õppekeeltest hoitakse kõige kindlamalt kinni (Tiina Kaukvere „Ida-Viru liigub eesti keele poole Tallinnast kiiremini“ Postimees 19.06.2018).

Samas tunnistan ka seda, et sõnumit ühetaolisest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis X hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles ning see naaberkoolis õppivaid lapsi ei puuduta. Tegelikkus on see, et Anastassia, Dmitri ja Niina tulevad elukohajärgsesse kooli, mis võib olla tänane eesti kool, ja istuvad Jaagu, Martini ja Annika kõrvale. Õpilastel tekib võimalus omavahel senisest kordades rohkem suhelda, nad saavad omi seisukohti selgitada, võib-olla tekib Niina ja Jaagu vahel sümpaatia jne. Samas ei tule miski lihtsalt. Õpetaja peab kohanema sellega, et klassi edasiliikumise tempo võib mõneks ajaks aeglustuda, seletama peab rohkem, mingid endastmõistetavused muutuvad, ka vene taustaga õpilastel peab olema võimalus tunnetada oma juuri jne. Kindlasti nõuab selline muutus pingutust, õpetajate koolitusi ja kannatlikkust mõlemalt poolt.