Tundub, et suve hakul Riigikogus tehtud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse parandused on murendanud hariduse tõsiseltvõetavust.
Ehkki õpetamine peaks olema stabiilne protsess, olen viimasel ajal püüdnud iga õppeaasta eel sõnastada õpetaja vaatenurgast pisut aktuaalsemat prioriteeti, mille ümber meetodeid, rõhuasetusi ja näiteid koondada.
Segased muudatused
Mind panevad muretsema põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse (PGS) tehtud parandused. Näiteks, miks kehtib riigieksamite puhul samaaegselt ühe- ja kahekümnepunktine lävend. Häirib kramplik kinnihoidmine seadusesse kirjutatud, kuid tegelikkusega vastuolus olev õpetajate 35tunnine nädalakoormus.
Ühelt poolt saan ma aru, et PGSi muutmisega on püütud riigieksamite ületähtsustamist ja nende alusel fundamentaalsete järelduste tegemist vähendada. Pärast riigieksami sooritamiseks ühepunktise lävendi kinnitamist ei oma riigieksamid enam sisulist tähtsust gümnaasiumi lõpetamiseks, vaid tegu on eelkõige sisseastumiseksamitega kõrgkooli.
Omaette küsimus on, kui paljud teaduskonnad hakkavad ainult riigieksamite tulemuste alusel tudengeid vastu võtma, sest eksameid jääb järele vaid kolm: emakeel, võõrkeel ja matemaatika.
Asja muudab segasemaks veel see, et nüüd kehtib seaduse järgi mitu soorituslävendit: üks punkt, mille kohaselt riigieksam on sooritatud, kakskümmend punkti, mille alusel on riigieksam rahuldavalt sooritatud, kuid erinevalt igapäevasest koolielust on mitterahuldavalt sooritatud eksam samuti sooritatud.
Lisaks kehtib veel haridus- ja teadusministri määrus õpilaste hindamise kohta.
Mõeldes nüüd õpetaja positsioonile, siis mulle tundub, et reaktsiooni keskmes saab olla vaid püüe säilitada hariduse tõsiseltvõetavust. Üks tähtis detail selles võiks olla, et õpilaste ettevalmistus probleemide lahendamiseks peaks olema veel parem ja veel põhjalikum. Vajakajäämine meie ühiskonnas, mis on mind kaua vaevanud, on seotud oluliste teemade käsitlemisega.
Las mõtlevad oma peaga
Siit jõuame pisut laiema üldistuseni õpetajate kohta. Ei maksa unustada, et hea õpetaja tunnus on ka asjaolu, et tema õpilased on avatud ja kriitilised, polemiseerivad õpetaja seisukohtadega ning aeg-ajalt lükkavad tema väiteid ümber.
Kui õpilased liiga palju kordavad vaid õpetaja öeldut, siis tõenäoliselt pole tegu väga hea õpetajaga.
Õpetaja esitatud materjalisse kriitilise suhtumise julgustamine, õpilaste isiklike arusaamade väljaütlemiste toetamine ja sagedane poleemika võiksid veel julgemalt koolielu osaks saada.
Kui õpilane teatud vaidluspunktides õpetajat ületab, on see tegelikult õpetajale suur kompliment.