Eesti rahvastikukriis on tõsiseim meie ees seisev väljakutse. Ehkki viimastel aastatel oleme teinud olulisi muudatusi perepoliitikas, et toetada laste kasvamist ning anda seeläbi peredele kindlustunnet perelisa saamisel, jääb veel palju teha. Lisaks vaatame iibest rääkides reeglina ainult seda, mitu last Eestis sünnib, ent suur osa negatiivsest iibest tuleneb hoopis sellest, et liiga palju inimesi sureb meil liiga noorelt. Kindlasti on rahvastikukriisi kontekstis oluline mõelda ka sellele, kuidas soodustada kaasmaalaste tagasipöördumist Eestisse. Loodan, et kõik järgmisel kevadel valijalt mandaati küsivad erakonnad esitavad ka oma konkreetse nägemuse.

Huvitaval kombel on rahvastikukriisi diskussiooni harjal hakanud purjetama aga hoopis teine jutt, millel rahvastikupoliitikaga midagi pistmist ei ole. See on neoliberaalide klassikaline „tõmbame riiki koomale“ lugu, mis on leidnud uue narratiivikeha, millel parasiteerida. Ja selleks ohvriks on rahvastikukriis.

Lugu ise on lihtne ja esmapilgul erakordselt usutav. Kuna tööealisi inimesi jääb vähemaks ning eakate arv kasvab, ei suuda me tänast riiki ülal pidada, mistõttu tuleks kohe hakata põhimõtteliselt ümber korraldama seda, kuidas me riigi poolt teenuseid osutame, ning tänast (niigi üsna piiratud) heaoluriiki kärpima.

Ettevõtjate riigireformi manifest ütles otse, et „Eesti vananev ja vähenev elanikkond ei suuda pikemas perspektiivis materiaalselt nii kallist riiki pidada“. Eesti 200 manifest ütles, et on aeg „astuda otsustavaid samme“, kuna „Eesti ees seisvad probleemid on suuremad, kui praegu tahetakse tunnistada“. Tänane riigikorraldus on ennast ammendanud, kuna „jaga[b] ümber puudujääki ammu ülejõukäivas süsteemis“. Need on ainult viimase kuu kaks markantsemat näidet.

Lühidalt, Eesti liigub pankroti poole ning kui me kohe midagi drastilist ei tee, on juba liiga hilja. Üks riigireformi sihtasutuse asutajatest on mulle veendunult rääkinud sellest, et tänane sotsiaaldemokraatlik heaoluühiskond on niikuinii omadega õhtal ja siis on nii tervishoius kui ka hariduses igaüks enda eest väljas. Parem tunnistada seda kohe ja lõpetada see universaalne „plaanimajandus“ kohe ära. Palju sa nende vanainimeste putitamiseks ikka jaksad „raisata“.

Las see arvamus jääda selle autorile, aga numbrid on ju tõesti muljetavaldavad. Kui täna on 20–64-aastaseid Eestis 785 tuhat, siis aastaks 2040 on neid 667 tuhat ehk enam kui 100 tuhande inimese võrra vähem. Üle 65-aastaste arv kasvab sama perioodi jooksul 260 tuhandelt 330 tuhandeni. Töötegijaid jääb vähemaks, vajalike toetuste saajaid tuleb juurde. Terve mõistus ütleb, et kui me juba täna ei suuda katta kõiki hädavajalikke sotsiaalkulutusi, siis tulevikus on olukord ju veelgi hullem.

Viimsepäevakuulutus ei vasta tõele

Kas me lähme siis pankrotti? Terve mõistus tõesti nii ütleb, ent terve mõistus on keeruliste ja pikaajaliste protsesside mõtestamisel kehv abimees. Nii ka siin. Eesti riigikorralduse viimsepäeva apokalüpsis on kahtlemata emotsionaalselt võimas lugu. Sellel on aga kõigi viimsepäevakuulutustega oluline ühine omadus – ta ei vasta tõele.

See lähtub põlvkondlikku solidaarsust (just solidaarsus, mitte „ülalpidamine“) hinnates eeldusest, et majanduslikku jõukust on eri põlvkondadel ühepalju ning küsimus on selles, kui paljudelt seda kui paljudele ümber jagada. See eeldus ei pea aga muidugi paika. Tootlikkuse kasv, mis tuleneb tehnoloogia arengust, suuremast haritusest ja innovatsioonist võimaldab vähemate inimestega toota rohkem lisandväärtust.

Suurem lisandväärtus tähendab aga sama maksukoormuse juures suuremaid maksutulusid ning sellisena suuremat võimekust pakkuda vajalikke avalikke teenuseid. Vananev ühiskond nõuab muidugi ka rohkem teenuseid, kuid ka tagasihoidlik majanduskasv suudab selle vajaduse kuhjaga katta.

Statistikaameti ja rahandusministeeriumi pikaajalisi prognoose sünteesides (vt tabelit) näeme pankroti asemel hoopis seda, et aastaks 2040, kui meil on üle 100 töötaja vähem ja 70 tuhat eakat enam, on meil iga eaka kohta ligi neljandiku võrra rohkem reaalset sisemajanduse koguväärtust (SKT püsivhindades, seega inflatsiooni mõju on välja taandatud). Sotsiaalmaksu laekub iga eaka kohta enam kui kaks korda rohkem kui täna. Seejuures on kogu perioodi keskmiseks majanduskasvuks eeldatud konservatiivselt 2% aastas.

Reaalsuses saab olukord olema parem, sest minu arvutus loeb kõik üle 65-aastased vaid teenusesaajateks, ehkki paljud neist töötavad juba täna ning aastaks 2040 kasvab pensioniiga veelgi.

Allikas: Statistikaamet ja Rahandusministeerium; autori arvutused.

Viimsepäevakuulutajad võivad selle peale öelda, et nii pikaajaliste prognooside usalduspiirid on väga laiad, mistõttu ei pruugi nii minna. Tõsi, päris nii kindlasti ei lähe (ma usun, et meil läheb veelgi paremini), aga Eesti ühiskonna jõukus inimese kohta jääb lähikümnenditeks liikuma suunaga üles ning me mitte ainult ei suuda pidada üleval tänast heaoluriiki, vaid seda veelgi edasi arendada.

Kui kellelegi ei meeldi tulevikuprognoos, siis võib vaadata ka minevikufakte. Sama tendents – tööealiste arvu vähenemine ja eakate arvu tõus on Eestis toimunud kogu taasiseseisvusperioodi jooksul. Aastast 2000 on tööealiste arv vähenenud ning eakate arv kasvanud ligi 50 tuhande inimese võrra. Pankroti asemel oleme suutnud Eesti inimeste elujärge märgatavalt parandada ning ka riiklikku turvavõrku aasta-aastalt paremaks ehitada. Aastal 2000 oli üle 65-aastaste absoluutse vaesuse määr 18%, täna kõigest 1%. SKT on 17 aastaga püsivhindades kasvanud 1,8 korda ning seda vaatamata majanduskriisile, mis viiendiku majanduse mahust maha lõikas.

Vähema hulga töötajate ja suurema hulga eakatega saab pidada edukamat ja hoolivamat riiki küll. Tänane Eesti on selle tõestuseks.

Kärbete asemel targad investeeringud

Seega, jutud riigi saabuvast pankrotist on asjatundmatu hirmutamine, millega püütakse õigustada sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi põhiliste komponentide – tasuta haridus, solidaarne tervishoid, universaalsed lapsetoetused jne – asendamist neoliberaalse kängriigiga, kus elutähtsate teenuste saamine ja kvaliteet sõltub rahakoti paksusest. Kel raha pole, imegu käppa.

Küll ei taha ma sellega öelda, et võime nüüd loorberitele puhkama jääda. Eesti on täna kindlas seisus seepärast, et oleme osanud siiani teha tarku otsuseid, et meie inimesed oskaksid teha targemat tööd ja meie ettevõtted selle kaudu suurema lisandväärtusega kaupu ja teenuseid.

Selleks oleme kulutanud – õigemini, investeerinud –, pisut igaüks eraldi, aga põhiliselt üheskoos ja nii aastast aastasse. Enam kui miljard eurot aastas haridusse. Üle saja miljoni euro teadusse. Oleme haiged terveks ravinud ja töötud uuesti jalule aidanud. Kõike ikka ühiselt.

Just sellele laiale ühiskondlikule padjale on meie ettevõtlus suutnud ehitada oma edukad ärid, osanud inimeste töö ja teadmised rahaks teha. Selle ühiskondliku padja õgvendamine oleks selle oksa saagimine, millel juba pesa peal.

Eesti senine edu näitab suunda ka edaspidi. Nagu president Kersti Kaljulaid on öelnud, ainus tõeliselt taastuv loodusvara on see, mis asub kahe kõrva vahel. Me peame jõuliselt suurendama riigi panust haridusse ja teadusse ning siis oleme 2040. aastaks veel palju edukamad, kui tänane tarkus julgeb ennustada.

Olen kindlal veendumusel, et järgmine valitsus peab lõpuks viima Eesti avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringud 1 protsendini SKTst ning see peaks jääma vähemalt sellele tasemele kaitsekuludega sarnase rahvusliku kokkuleppena.

Muide, jõukamasse ja targemasse Eestisse tahetakse ka rohkem jääda ning kiiremini tagasi tulla. Ehk kujuneb sellest hoopis kiireim lahendus rahvastikukriisile?