Hea eesistuja! Head kolleegid! Head külalised! Kultuurikomisjon käis möödunud nädalal Soomes. Eesti saatkonnas meile selgitati, et soomlastega vesteldes on oluline eelnevat juttu mõtestav kandev paus. Tunnistan, et pärast eelnevat kõnet ma oleks tahtnud, et see kandev paus pigem pisut pikem oleks.
Aga, head kuulajad, ma püüan oma ettekandes käsitleda rahvuslust, selle vaimset rikkust ja teatud ohte, mis rahvuslust vaesemaks muudavad.
Tunnistan, et minu jaoks oli omamoodi äratuskellaks, rahvusluse uuesti läbimõtestamiseks umbes kaks ja pool aastat tagasi ilmunud IT-ettevõtja ja pikaaegse Skype’i juhi Sten Tamkivi essee “Põlev kardin”. Sten Tamkivi on siin ka meie ees seisnud natuke teistes küsimustes. Tsiteerin sealt mõned read. Siin on siis tsitaat: “Pikemalt tahtsin peatuda kolmandal tähelepanekul, mis mulle ülal tooduist hoopis enam muret teeb. Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.” Ja pisut hiljem Tamkivi jätkab: “Vaimselt on kapist välja lastud kamp tõupuhtaid, kes teavad, et nende hädades on süüdi mitte haridus või nutikus või lugemus või laiskus või saatus või õnn, vaid teistsugused.” Tamkivi kritiseerib siin selgelt teatud inimeste soovi tõsta kilbile rahvuslus, mis põhineb vastandusel.
Olen oma viimase hariduse poolest teoloog ja seepärast jätkan ühe esmalt ehk üllatava pühakirja mõistujutu refereerimisega. See esineb nii Matteuse kui Luuka evangeeliumis ja räägib sellest, kuidas isand annab oma sulastele võrdse hulga raha ja läheb reisile. Tagasi tulles pälvivad isanda rahulolu need sulased, kes on oma rahasummat kõige enam suutnud kasvatada. Sulane, kes on oma isanda raha muutumatult hoidnud, temalt võetakse raha ära ja antakse teistele. Jutu mõte on selge: väärtuslikke ja kalleid asju tuleb kasutada, laiendada, arendada ja vajadusel muuta.
Rahvuslusele mõeldes on mulle see lugu aeg-ajalt meenunud. Kõigepealt mainiksin, et olla rahvuslane on kindlasti austusväärne ja tõsiselt võetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Samas mulle tundub, et oleme jõudnud olukorda, kus end rahvuslaseks pidav inimene peab end täpsustavate sõnadega kaitsma. Näiteks kirjanik Mihkel Mutt peab vajalikuks täpsustada oma rahvuslikku positsiooni hiljutises Postimehe artiklis “Hämaruse kaks kämmalt”. Ta kirjutab: “Valgustatud rahvuslast paneb nördima, kui teda peetakse alaarenenuks, kui talle omistatakse tundeid, mida ta ei jaga. Tema hinge mahub rohkem kui “emba-kumba” vastandus. Tema jaoks ei pea Eestis ühe võit olema tingimata teise kaotus. On võimalik eestlusele ja oma muudele eelistustele truuks jääda, samas teistelgi elada lasta, kedagi ahistamata.” Selleks, et end eristada vastanduda soovivatest rahvuslastest, toob Mihkel Mutt sisse valgustatud rahvuslase mõiste.
Mis on see mõttevool, mille tulemusena auväärt rahvuslase mõiste muutub vaesemaks? Tulen tagasi usumaailma. 19. sajandi lõpus tekkis Ameerikas mõttesuund, mida hakati nimetama fundamentalismiks. Muide, hiljutisel Edmund Burke’i seltsi arutlusõhtul – see selts tegeleb konservatiivse maailmavaate mõtestamise ja toetamisega – nimetas kirjanik Tõnu Õnnepalu seda vaimukalt vundamentalismiks. See tähendab, et vastav vaade on selle omaks võtnud inimesele vundamendiks.
Jään siin konservatiivsemale positsioonile ja jätkan fundamentalismiga. Kirjeldan paari sõnaga funtamentalismi. Algselt iseloomustas seda pühakirja sõna-sõnaline mõistmine, millega eitati ja eitatakse tänini näiteks evolutsiooni, suure paugu teooriat jt loodusteaduslikke endastmõistetavusi. Samuti iseloomustab fundamentalismi keeruliste probleemide lihtsustamine, mitmekesisuse mittetalumine, kesktee vältimine, maailma nägemine heade ja kurjade jõudude võitlustandrina, patriarhaalse elukorralduse idealiseerimine ning võimetus dialoogi pidada. Usundiloolased on märganud, et fundamentalism on ammu väljunud religiooni sfäärist ja seda esineb pea kõikidel elualadel. Enamasti on fundamentalistid vähemuses, kuid nad on häälekad ja motiveeritud. Fundamentalismi vajunud liikumised ja mõttevoolud kaotavad vaimset … ja kapselduvad. Kui seda juhtub osalt ka rahvusluses, on väga kurb.
Järgnevalt toongi mõned näited fundamentalismi tunnuste esinemisest meie rahvusluses. Peatun esmalt fundamentalismile omasel lihtsustamisel ja mitmekesisuse halvasti talumisel. Lähen ajas üle poole aasta tagasi. Aastavahetusest jäi meelde ühe end igal sammul rahvuslikuks nimetava erakonna liidrite reljeefne hinnang president Kersti Kaljulaiu kõnele, kuna ta kasutas nende arvates liiga palju sõnu “Eestimaa” ja “eestimaalased”. Samas mulle tundub, et kirjeldatud etteheidetega alati hinnatakse Eesti rahvast intellektuaalselt. Rahvas on ju lugenud, et Eesti riikluse ühe alusena on kirja pandud manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Meenuvad laulud “Eestimaa, su mehemeel”, “Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa” või siis see, kuidas 1988 kogunes 300 000 inimest lauluväljakule üritusele “Eestimaa laul”.
Julgen arvata, et nende inimeste identiteet, kes tunnevad, et sõna “Eestimaa” või “eestimaalane” kasutamise pärast läheb rahvusluses midagi kaduma, on õige habras ja vastandumisele rajatud. Intellektuaalselt piiratud rahvuslus võib kujuneda organisatsiooniks, kus ratsionaalsed argumendid kaotavad jõu ning loeb vaid pühendumus. Niisugusele maailmavaatele saab vaid kaasa tunda.
Teise tunnusena nimetaksin maailma tajumist heade ja kurjade jõudude lahinguväljana ja kesktee vältimist. Lähen siin näidet tuues raamatute maailma. Itaallane Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu “Don Camillo väike maailm”, mis on tõlgitud ka eesti keelde. See kirjeldab Itaalia küla, kus toimuvad sageli konfliktid kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel. Ja omaette tegelane on Kristus, kes Camillole nõuandeid ette sosistab. Loen natuke siit ette, loen Peppone lapse ristimise lugu. “Ametrüüs don Camillo lähenes ristimisanumale. “Mis te tahate talle nimeks panna?” küsis ta Peppone naiselt. “Lenin Libero Antonio,” vastas naine. “Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,” ütles Camillo rahulikult, pannes katte ristmisvaagnale tagasi.” Kui don Camillo on keeldunud, ütleb Kristus, et ta peaks ikkagi lapse ristima. Kirikusse tulebki tagasi Peppone. Meeste vahel puhkeb kaklus, parajal hetkel sosistab Kristus Camillole, et andku lõuahaak. Peppone kukub oimetuna maha. Mõne aja pärast ta toibub, võtab lapse sülle ja tuleb Camillo juurde. Loen nüüd edasi: “Don Camillo täies ametirüüs ootas ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt. “Mis me talle nimeks paneme?” küsis Camillo. “Camillo Libero Antonio,” pomises Peppone. “Ei, me ristime ta Libero Camillo Leniniks,” ütles Camillo. “Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda niisugused tüübid nagu Lenin mitte midagi teha.”
Viimastel kuudel on meie ajalehtede veergudel toimunud huvitavad debatid natsismi, kommunismi, liberaalsuse, konservatiivsuse, parempoolsuse, vasakpoolsuse teemal. Olen nende debattide raamistikus tajunud, et on üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele. Mulle endale näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatega kaasnenud liialdusi.
Sotsiaaldemokraadina asun poliitilisel skaalal vasakul. Praktikas on äärmusvasakpoolsed teinud suuri sigadusi, võimule saades on nad sageli õiendanud arved ka sotsiaaldemokraatidega. Sellest hoolimata paneb ka vasakpoolsete äärmuste tegude analüüs südametunnistuse kriipima. Kuidas saab sotsidelegi nii oluliste ideede nagu õigluse, võrdsuse, rahvuslusega toimetade hullude tulemusteni jõuda? Pedagoogina ei oska ma oma äärmuste vältimiseks pakkuda muud abi kui teadmised. Teadmised erinevate maailmavaadete allikate, kuid ka nendesamade maailmavaadete vesivõsude kohta, olgu vesivõsu otseseks või kaudseks allikaks siis Nietzsche, Marx, Hegel või keegi teine.
Keskse teemaga seoses tahan veel rõhutada, et kirglikkust ei tohi mitte äärmustele jätta, vaid see on vajalik ka keskteele. Tulles tagasi eelnevalt tsiteeritud raamatu juurde, siis don Camillo ja Peppone satuvad oma tõde itaallaslikult temperamentselt kaitstes õige sageli käsitsi kokku, kaklevad, kuid äärmuste vastu ühendavad nad jõud. Seetõttu ma laiendan natuke ristimispeatüki kokkuvõtet: kus on kohal don Camillo või Peppone, pole äärmustel suurt midagi teha.
Kolmanda fundamentalismi tunnusena tooksin välja muutuste eitamist ja võimetust dialoogi pidada. Ütleksin kõigepealt mõne selgitava sõna selle kohta, mida ma mõistan dialoogi all. Dialoog toimub sellisel juhul, kui kaks inimest arutavad ja nad ei tea, mis seisukohal nad vestluse lõpul on. Kui nad teavad, pole tegemist dialoogi, vaid kahe monoloogiga. Suletud keskkonnas rikastavat dialoogi ei teki. Sageli on suletud keskkond seotud vaatamisega ajas tagasi. Ideaalaega nähakse kusagil minevikus, edasine areng on olnud kunagistest ideaalidest taandumine ning võideldakse nende taastamise eest. Sellisest rahvusluse mõistmisest võib kujuneda protsess, kus humoristlik tegelane sepp Ivan Orav muutub üha enam tõsiseks eeskujuks.
Kirjeldatud elukäsitlusele vastandub mõte, et minevik pole olnud kunagi mingis mõttes ideaalaeg. Paljudes küsimustes tuleb oma seisukohti muuta ja revideerida, teadmised täienevad, me saame teha oma maailma paremaks, õppida vigadest jne. Sellist dünaamilisust ja muutuvust eeldav vaade rahvuslusele sisaldab vältimatult avatust ja dialoogi. Märgin siin lisaks, et avatuse haavatavuseks on ikak olnud asjaolu, et sellest lähtuvad inimesed püüavad inimlikult lahendada probleeme, mis enamasti ei pole nende enda tekitatud. Olgu siis tegemist vähemuste kaitse, õiglasema ühiskonna või võrdsemate võimalustega. Sageli nõuavad need teemad kannatust ja püsivust, kus kõik peavad midagi ohverdama, aga nende probleemidega tegelemine näitab sageli ka maailma solidaarset, rõõmsat ja arenemisvõimelist poolt.
Avatud rahvuslane, nagu ma teda kirjeldasin, tunneb siirast huvi teistsuguse vastu ja võib vaid ette kujutada, kui viljakas oleks tema dialoog maailma esimese kosmopoliidiga, kellegagi, kes vastandus rahvuslusele ja kelleks tõenäoliselt oli antiikfilosoof, küünikute koolkonda kuulunud Diogenes. Mäletame, see oli ekstsentriline tünnis elanud filosoof, kes arvas, et kõik ühiskondlikud konventsioonid on mõttetud ja samuti vahe tegemine Kreeka-pärase ja võõramaise vahel.
Tahan lõpetada kahe mulle oluliselt inimeselt pärineva näitega. Vana preester Vello Salo, kes elab Pirital ja keda võib vahel näha kloostri juures jalutamas, selgitas kunagi loengus, kuidas üllast mõistet “vabadus” suudetakse lihtsustada ja ebameeldivaks muuta vagatsemisega. Teiseks, kadunud Tartu Ülikooli Jaani kiriku vaimulik Urmas Petti tegi ikka vahet edasiviival ja lahendusi pakkuval kriitikal ja destruktiivsel kritikaanlusel. Mulle tundub, et on aeg hakata vahet tegema mitmekesisel suuremeelsel ja valgustatud rahvuslusel ning seda intellektuaalselt ja emotsionaalselt kärpival ning huumorist vabastaval karikatuuril.
Aitäh!