Sihtasutuse MÜ läbi viidud arutelus käsitleti vananemise hirmu ja vanaduse stigmatiseerimist Eesti ühiskonnas. Arutelus osalesid ajaloolane David Vseviov, professor , psühhiaater Erika Saluveer ja professor Jaanus Harro.
rääkis, et vanemaealiste hirm tööd kaotada on reaalne. “See on Eesti ühiskonnas nii sensitiivne teema, ehkki inimesed samal ajal elavad kauem. Me ühest küljest räägime, et peaksime kauem töötama, pensioniiga peaks tõstma, samal ajal on vananemine miski, mis tekitab piinlikkust,” tõdes ta.
“Noorus on muutunud omaette brändiks. Me elame ühiskonnas, kus 55-aastased peavad end eakaks, ja arutame, et 70-aastased vajavad hooldekodueelseid teenuseid. Peale 45-aastaseks saamist suurt enam täiendkursustel ei käida, õppimisvõime just nagu kaoks ära. Tegelikult on parim noorenduskuur pärast 40. eluaastat uue eriala omandamine,“ kõneles .
Jaanus Harro tõi välja, et vananemise üks osa on see, et meie aju dopamiinisüsteem nõrgeneb aasta aastalt, aga inimestega, kes teevad regulaarselt sporti, seda ei juhtu. „Ma natuke teen sporti ja inimesed ikka küsivad, mitu maratoni oled jooksnud ja muud sarnast. Ma olen siiralt veendunud, et maratoni jooksmine ei ole enamiku inimeste jaoks geneetiliselt mõistlik ja tuletage meelde, mis esimesest maratonijooksjast sai,” rääkis ta.
“See on turunduslik tegevus, et sporti tuleb teha maksimumi peal. See marginaliseerib neid inimesi, kes ei taha naabrimehega võidu joosta,” sõnas Harro. “Need satuvad juba noorte inimestena riskirühma, kes ei hakka üldse mingit sporti tegema. Vananemisel on geneetilisele komponendile lisaks selgelt aga ka eluviisi komponent ka.
“Meie aju dopamiinisüsteem põleb läbi. Ilma selleta aga ei leia ükski muu emotsioonisüsteem täit väljendumist. Hoidke oma dopamiinisüsteemi, tehke sporti,“ soovitas Harro.
SA MÜ ehk Metsaülikool Eestis on vabatahtlikkusele rajanev organisatsioon, mis on loodud eesmärgiga edendada arutelukultuuri, vaagida ühiskondlikke probleeme pakkudes neile lahendusi ning diskuteerida riigi tuleviku üle.