Tööturu tulevikudebati peamine küsimus seisab selles, et kui tahame jõukamat elu, tuleb riiki lubada märksa rohkem välistööjõudu. Ilmselt ei toeta ühiskond praegu tööturu laiemat avamist. Selle aruteluta pole aga lootustki rääkida ausalt arvestavast majanduskasvust, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni liige (SDE).
Veel kümme aastat tagasi võisime Eestis rääkida väga kiirest majanduskasvust. Tulevik näis helge ja kasv igavene. Praeguseks on koos riigi küpsemise ja kriiside kogemusega tulnud täpsem teadmine majandusarengust ja majanduse tõusudest-mõõnadest.
Pärast viimast kriisi on meie majanduskasv olnud päris väike, kõikudes ühe-kahe protsendi piires. Rahandusministeeriumi koostatud eelarvestrateegia aastateks 2017–2021 planeerib keskmiseks majanduskasvuks 2,8 protsenti.
Eelnenud aastate napi kasvuga võrreldes tundub see ilus, ent paljud on ehmunult märkinud, et nii ei jõua me eeskujuks olevatele arenenud riikidele kunagi järele.
Mida siis teha, et jõukus ja heaolu suureneksid ja Eesti jõuaks rikaste riikide hulka? Tavapärasem viis majandusest kõneleda on olupoliitiline pallipõrgatamine, kus vaadeldakse traagiliselt mõnemiljonilist maksumuudatust või kiidetakse üles mõnd üksikdetaili lihvivat meedet. Majandusarengu sisuline käsitlemine ei ole aga võimalik ilma muutuste juuri puudutamata.
Muutunud tööturg
Tehnoloogia ja digimajanduse võidukäik on maailmas miljoneid töökohti muutnud. On iseloomulik, et muutuste tempo järjest kiireneb. Erinevatel hinnangutel kaob lähikümnenditel neljandik kuni pool praegustest töökohtadest.
Majandusliku efektiivsuse mõttes on tegu teretulnud pöördega, ent inimesele tähendab see tehnoloogilist töötust, olukorda, kus tema senised oskused ja kogemused muutuvad kasutuks. See ei ole kauge tulevik, see on juba praegune reaalsus ja veelgi enam järgmise kümnendi küsimus.
Eestis oli 1990ndate alguses põllumajanduses tööl 100 000 inimest, 2000. aastal 39 000 inimest ja praegu kõigest 25 000. Sajandivahetusel teenis mäetööstuses leiba 8000 töötajat, nüüdseks on neid ligi kolm korda vähem – vaid 3000 inimest.
Ühiskond on 25 aastaga läbi teinud tohutu muutumise, ent see on alles algus. Majanduse kohanemine areneva tehnoloogilise keskkonna ja väheneva rahvastikuga on ettevõtete ja töötajate jaoks raske igapäev. 2016. aastal suurenes Eestis koondamiste arv võrreldes 2011. aastaga ligi kolmandiku võrra.
Samal ajal langes registreeritud töötus 8,5 protsendilt 4,5 protsendile ehk umbes kaks korda. See tähendab, et samal ajal on kasvanud nii koondamised kui ka värbamised. Kaduvate töökohtade asemele tulevad uued kohad, mis eeldavad teistsuguseid teadmisi ja oskusi, mida aga tööturg ei suuda piisavalt pakkuda.
Töökohad ei teki ka samasse kohta, kust nad ära kaovad. Mäetööstus vabastas tööjõudu Ida-Virumaal, aga IT areneb Tallinnas. Ei ole ju põhjust väga loota, et tubli mäetööstuse tööline asub ametisse pealinna IT sektorisse.
Sisemistest ressurssidest ei piisa
Siit jõuamegi oma majanduse peamiste väljakutseteni. Kas me suudame tööturul osalejaid kohandada tööturu tegelike vajadustega? Kas meie haridussüsteem toodab vajalike oskustega noori?
Kas ja kuidas toimib ümberõppe süsteem, mis suudaks osa inimesi viia hoopis teise valdkonda? Tunnistagem, et majandusarengu kahe-kolmeprotsendilise majanduskasvu juurest palju suurema arvuni viimine nõuab head ja haritud tööjõudu – hoopis rohkem, kui Eesti suudab pakkuda. Seda tööjõudu meil ei ole!
Tõsi, oleme teinud ja teeme edaspidigi käike selleks, et tööjõudu ümber õpetada, ning käivitanud töövõimereformi, et tuua turule tagasi puuetega inimesi. Plaanis on soodustada pikalt kodus olnud emade tööle naasmist. Samuti oleme varasemast paindlikumad kolmandatest riikidest pärit ajutise tööjõu rakendamisel.
Seda kõike saab kokku nimetada inimvara arendamiseks, mis on üks peamisi majanduskasvu ja jõukuse suurendamise võimalusi. Oma sisemise potentsiaali kasutamine annab palju, aga seda on korralikuks majanduskasvuks ikka liiga vähe.
Majandusliku arengu töögrupi esimees Erki Raasuke märkis oma lõpparuandes, et lähikümnendite jooksul on igal aastal vaja vähemalt 2000 võõrtöölist selleks, et säilitada praegune tööjõu hulk. Tuntud IT ettevõtja Sten Tamkivi tõi riigikogus esinedes välja uue majanduse ühe vajaduse – meile oleks kohe vaja 8000 IT spetsialisti.
Paljude ekspertide arvates seisab Eesti ees tõsine valik: kas piirduda maksimaalselt kahe-kolmeprotsendilise majanduskasvuga ja edaspidi selle vähenemisega, sest pole kedagi, kes suuremat kasvu toodaks, või avada oma tööturg senisest palju enam. Neljapäevases Postimehes kirjutas majandusajakirjanik Tõnis Oja sellest, et majanduskasv tuleb investeeringutest. Väga õige.
Aga nii kohalikud kui välismaised ettevõtjad teevad uusi investeeringuid vaid siis, kui neil on kindlus, et jagub haritud ja hea väljaõppega töötajaid. Maksumuudatused ja ka -leevendused on siin teisejärgulised. Tööturu tulevikudebati peamine küsimus seisabki selles, et kui tahame jõukamat elu, siis tuleb riiki lubada märksa rohkem välistööjõudu.
Teadagi, need on väga keerulised valikud ja ilmselt ei toeta ühiskond vähemalt praegu tööturu laiemat avamist. Aga kui me seda arutelu ei pea, siis pole meil lootustki rääkida ausalt arvestavast majanduskasvust ja jõukamast elust. Praegu jääb üle tõdeda, et meie majanduse kasvul on selged piirid peal. Selle muutmine on loomulikult Eesti rahva enda teha.