Küllap on enamikule meist sööbinud mällu mälestused esimesest palgatööst ja sellest, kui meeliülendav oli hoida käes päris oma raha ja kuidas maitses selle eest ostetud jäätis. Ilma tööta lapsepõlvesuvesid ei kujutanud 30–40 aastat tagasi ette. Kes rassis peedipõllul, kes pesi nõusid, kes aitas posti laiali vedada, kes korjas marju. Nagu tuhanded teised sain minagi oma esimese töökogemuse kõblast käes hoides.

Aga palju mehisem ja tulusam oli 14aastasena rohujahuveskis varahommikust hilisõhtuni tööd murda. Ja tööle ei mindud ainult palga pärast, see oli omamoodi auasi.

Põhiolemuselt ei ole lapsed-noored muutunud. Nutiajastulgi tahab valdav osa neist koolivaheaegadel taskuraha teenida, samuti ennast proovile panna, midagi oma käte ja peaga korda saata.

Mingil ajal saadakse aru, et eurod ei tule seina seest. Ja kindlasti ei ole tänapäeva noortelegi võõras tunne, et oma teenitud rahal on teistsugune mekk. Arvestatav hulk neist on saanud täisikka jõudnuna väärt kogemuse.

Pahatihti ei leidu kõigile soovijatele aga paslikke töökohti. Alaealiste palkamist on takistanud päris ranged reeglid ja bürokraatlikud tõkked isegi hooajatööde puhul.

Pole ka ime, sest Eestis kehtiv kord oli seni karmim Euroopa Liidu omast. Õige pea enam nii väita ei saa. Nimelt kinnitas riigikogu 12. aprillil töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad saabuvast suvest koolilaste töölevõtmist ja motiveerivad tööandjaidki.

Uued sätted lubavad noortel juba sel suvel teha varasemast pikemaid tööpäevi. Näiteks tohivad 13–14aastased ja vanemad koolikohustuslikud lapsed töötada kuni seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Veel kehtiv õigus piirab neil töötamist nelja tunniga päevas ja 20 tunniga nädalas. Et lapsed saaksid küllaldaselt puhata, ei tohi nad tööl käia üle poole vaheajast.

Seitsme- kuni 12aastased saavad vaheajal endiselt töötada kolm tundi päevas ja 15 tundi nädalas. 15–17aastased noored, kes ei ole kohustatud koolis käima, võivad samamoodi täiskasvanutega töötada kuni kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Seni olid neile seatud ajalised piirangud.

Olgu kohe öeldud, et muudetud seadus arvestab kõigiti lastekaitse põhimõtete ja tervisekaitse nõuetega. Edasi jääb kehtima töökeskkonna ohutegurite loetelu ja nimekiri lastele keelatud töödest. Samuti ei tohi töötamine pärssida noortel hariduse omandamist.

Igati väärib toetust tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski algatus muuta noorte palkamine tööandjatele atraktiivseks. Minister soovib kooskõlastada ettepaneku, mille alusel hakkaks riik maksma ettevõtjatele toetust 13–16aastaste koolivaheajal värbamise eest.

Seda on plaanis teha tagasiulatuvalt töötukassa kaudu ja toetuse suurus oleks 30 protsenti alaealise brutopalgast. Tingimus on, et tööandja peab olema maksnud aasta jooksul ühele või mitmele alaealisele vähemalt 1000 eurot brutopalka. Uus kord jõustub samuti lähikuudel, mis tähendab, et tänavuse aasta suvetööde eest on ettevõtjatel õigus küsida toetust järgmise aasta alul.

Varases eas saadud töökogemus annab noortele hea stardiplatvormi tulevikuks. Töötamine õpetab otsustavust ja iseseisvust, arendab sotsiaalseid oskusi ja läbilöögivõmet. Ja mis seal salata: motiveerib õppima ja edasi püüdma.

Nii näiteks töötas minu tütar läinud suvel kuu aega firmas, mis toodab saepurubriketti. Töö oli raske ja tasu hea, aga tütar lubas mulle palgapäeval noorusliku hooga: oi, kuidas ma nüüd õpin, sest ma tean väga täpselt, et ei taha edaspidi nii karmi tööd teha.

Alaealiste töötamise soosimise kõrval tahab riik ulatada päästerõnga neile 16–26aastastele, kes ei tööta, ei õpi ega kasvata kodus last. Eestis on tuhandeid selliseid noori, keda on kutsutud kadunud ja nähtamatuks sugupõlveks. On mitu põhjust, miks osa noori kas ei oska ja vahel ei tahagi endaga midagi peale hakata.

Sageli on ripakilejäämise taga pooleli jäänud haridustee, pere toe puudumine ja majanduslik kitsikus koos madala enesehinnanguga. Aga üha enam on meil vati sees kasvanud ja ülehoolitsetud noori, kes ei vaevugi pingutama ega tööle minema.

Mugavam on kodus konutada, oodata emalt-isalt armuande ja väita, et 1000 eurost väiksem palk on orjadele. Passiivsete noorte seas leidub arvukalt neidki, kellel kõrgkoolidiplom taskus.

Kui tööotsinguil tulevad tagasilöögid, kaob enesekindlus ja nii jäädaksegi pahatihti koduseinte vahele või kavandatakse Eestist lahkumist.

Et selliste noorte tulevik ei oleks tume, tahab valitsus kutsuda ellu neile mõeldud tugisüsteemi. Koostöös omavalitsustega ja valmiva IT-lahenduse toel on kavas riskinoored üles leida, arvestada igaühe isikupäraga ja juhatada just talle sobiva riikliku teenuseni, ennekõike tööotsimis- ja koolitusvõimalusteni. 2018. ja 2019. aastal rakenduva süsteemi keskne eesmärk on vähendada märgatavalt noorte hulka, kes ei õpi ega tööta.

Noored vajavad abi, aga neile tuleb kala asemel ulatada õng.

Kalvi Kõva, riigikogu SDE fraktsiooni esimees;