ütles nn põhjendamatute kiirabikutsete teemat kommenteerides, et Eesti inimesel peab olema igal juhul kindlus, et kiirabi kutsumise korral ka tuleb.
Kiirabitöötajad, aga ka kiirabipidajad ja tervishoiukorraldajad on nõus, et väga suur osa kiirabi väljasõitudest ei ole seotud vältimatu abiga ja peaks leidma lahenduse kas perearstide, eriarstide või sotsiaalsüsteemi kaudu. Ometigi ei ole olukorra muutmiseks aastaid midagi ette võetud, keegi pole nõus võtma vastutust ja põhjendamatute kiirabikutsete arv järjest kasvab. See omakorda seab ohtu tegelikud abivajajad, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Põhjendamatud kiirabikutsed võiks laias laastus jagada kolmeks.
Esiteks tervishoiukorraldusest või korraldamatusest tingitud väljasõidud – inimesed ei pääse eriarsti või perearsti juurde ning loodavad, et kiirabi teeb ära seni tegemata uuringud. Nii näiteks sai kiirabi üleeile kutse 40 kilomeetri kaugusel asuva kroonilise haigusega patsiendi juurde, kes kurtis, et perearst ei taha teha analüüse, sest need maksavad palju ning nõudis, et uuringud teeks kiirabi. Ka teavad inimesed, et kiirabiga saab haiglas kiiremini jutule, vahel ka viieeurost visiiditasu maksmata.
Eraldi teema on surma konstateerimine, täna kihutavad kiirabid mitmekümne kilomeetri kaugusele hooldekodusse, jättes piirkonna tunniks või kauemaks sisuliselt vältimatu abita, selleks, et kirjutada välja surmatõend. Seadus ütleb, et surma saab konstateerida perearst või kiirabibrigaadi juht. Perearstid teatavasti koduvisiite valdavalt ei tee ja pereõde sobib surmatõendit välja andma vaid siis, kui ta õhtul kiirabi sõidab, päeval pereõena ta seda teha ei tohi.
Ja kolmandaks – mida teha, kui poolt soovitatud perearsti nõuandeliin soovitab kutsuda kiirabi suhkrut sisaldava kohvilonksu võtnud imikule?
“Meie teeme tööd ikkagi telefoni kaudu ja meie ei saa eeldada, et inimene meile valetab, me ei näe seda sündmuskohta. Meie võtame seda tõsiselt, iga inimese pöördumist. Ja kui me nüüd võtame selle ema pöördumise, kes helistas 1220, siis koht oli ju õige ja kui nemad seal, meditsiiniõe ja arsti haridusega inimesed leiavad, et see on kiirabisündmus, siis kuidas meie selle kahtluse alla seame,” nentis häirekeskuse peadirektori asetäitja Eva Rinne.
Ning vahel on asi lihtsamast lihtsam. Nii näiteks avaldas 90-aastane vererõhuga kimpus olev vanaproua, et perearsti nõuandetelefoni 1220 teab ta hästi, aga ei helista sinna, kuna see maksab 23 senti minut.
Teise suure grupi moodustavad sotsiaalsüsteemi nõrkusest tulenevad kutsed, mille alla võiks liigitada ka inimeste vähese teadlikkuse ning transpordiprobleemi maapiirkondades.
Kolmas grupp on pahatahtlikud kutsujad, kes toimetavad põhimõttel – mina maksan ja tahan seda kõike saada.
“Aga häirekeskus on seisukohal ja kaitseb seda positsiooni, et inimene peab igal juhul abi saama. Kui see ei ole kiirabi, siis peab olema tagatud see, et tal on 24/7 võimalik pöörduda, tal on võimalik saada see sotsiaalne transport, sest tal endal ei pruugi transporti olla. Ei saa olla niimoodi, et inimene pöördub riigi poole ja riik talle abi ei anna,” märkis häirekeskuse peadirektori asetäitja Rinne.
Senise süsteemi kritiseerimise puhul on sageli kuulda olnud ka hoiatusi, et võimalike järgnevate ümberkorralduste tagajärjel võib täismeditsiiniline kiirabiteenus Eestist üldse ära kaduda.
“Selliseid ähvardusi kindlasti sotsiaalministeeriumist sellisel kujul ei ole läinud, esiteks sel jaanuaril 2018 kindlasti midagi sellist juhtuma ei hakka. Aga kiirabi areng koos muu tervisesüsteemi arenguga on seotud ja kui me paneme tööle tervisekeskused ja kui inimesed sealt rohkem abi saavad, siis kindlasti väheneb ka surve kiirabidele ja ma usun, et sellisel riiklikul tasemel arutelu, et kas meie eluohtlikes olukordades inimeste aitamine ja päästmine peab olema tagatud meedikute poolt kusagil tänavatel, teedel, metsades, veekogudel või selleks on vastava väljaõppega parameedikud siis, kes oskavad inimest elus hoida kuni haigla ukseni, siis need arutelud on kõik ees,” kommenteeris sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Agris Koppel.
Tartu Kiirabi ja Eesti Kiirabiliidu juht Agõ Kõrgvee omakorda märkis, et meditsiiniline kiirabi on suur saavutus.
“Meditsiiniline kiirabi Eestis on ikkagi midagi sellist, mida ei ole võimalik ühe uitmõtte raames ära likvideerida, ja kõik reformid, mis täna on ellu viidud, tuginevad oma olemuselt hästi toimivale meditsiinilisele kiirabile. Kõik see, kus haiglani on 50 või 100 kilomeetrit, ei ole mõeldav mingisuguse parameditsiinilise või siis viletsa sanitaartranspordiga. Inimesed tahavad jõuda kõrgtehnoloogilise meditsiinini piisava kiirusega ja elusalt,” rõhutas ta.
ei toeta ka põhjendamatute kiirabikutsete eest raha küsimist
“Ma arvan, et kogu see diskussioon on hoopis valest nurgast peale hakanud. Esiteks on Eestis kiirabi üks kõige parem tervishoiuteenus. Meil on täismeditsiiniline kiirabiteenus erinevalt mitmest teisest riigist, kus ta täismeditsiiniline ei ole ja kus ta ei ole ka väga hästi kättesaadav. Meil on linnades keskmine kohale jõudmise aeg kaheksa minutit ja väljaspool linnasid siis on see 14 minutit. Nii et see on väga hea teenus, selle kvaliteediga on inimesed rahul,” kommenteeris teemat “Aktuaalse kaamera” stuudios.
“Põhiline kulu, mida me selle teenuse eest maksame, on tegelikult see valmisoleku tasu. See, et see kiirabibrigaad on olemas nendeks juhtudeks, kui meil vaja on, et ta kohale tuleks. See maksab meil päevas umbes 1000 eurot, et see kiirabibrigaad on olemas. Siis kogu see jutt sellest, kiirabi iga väljasõit maksab 100 eurot… tegelikult ei maksa ta sada eurot, tegelikult maksab meil päevas kiirabibrigaad umbes 1000 eurot – see valmisolek, et ta lihtsalt on olemas – ja iga väljasõit iseenesest maksab meil umbes 10 eurot juurde. Nii et see kulu, et sinna või tänna sõidab, on tegelikult üsna väike,” jätkas ta.
“Ma arvan, et on väga oluline, et Eesti inimestel oleks see kindlus, et kui ta tunneb, et tema tervis on ohus ja ta kutsub kiirabi, siis kiirabi tuleb kohale ja aitab teda. Jah, loomulikult, süsteemi jaoks, kui kiirabi on kohale jõudnud, võib selguda, et tõepoolest see väljakutse oleks võinud kannatada ka hommikuni. Aga teisest küljest on minu meelest väga oluline see, et inimestel oleks kindlus, et nad saavad alati olla kiirabile kindlad, kui neil on probleem – kas endal või oma lähedasega,” lausus .
Minister rõhutas, et tema ei toeta täismeditsiinilisest kiirabiteenusest loobumist.
“Mina arvan, et Eesti tänane kiirabikorraldus, kus meil on väga laialt ja põhjalikult läbi kaalutud kiirabivõrk – üle saja kiirabibrigaadi ja täismeditsiinilise kiirabibrigaadi, on väga suur väärtus, mille me oleme saavutanud. Ma arvan, et seda süsteemi lõhkuda ei ole mõistlik. Samamoodi on käinud uitmõtted ka selles suhtes, et põhjendamatute väljakutsete eest võiks võtta raha omaosalusena. Mina ei toeta ka seda, sest see toob kaasa olukorra, kus inimesed, kellel on reaalne abivajadus hakkavad enne kiirabi kutsumist mõtlema, kas neil on raha selle eest maksmiseks või ei ole. Ma arvan, et see ei ole mõistlik,” sõnas .