Austatud juhataja
Head Riigikogu liikmed
Külalised

Oma tänast ettekannet meie välispoliitika suundadest ja eesmärkidest alustan ma põhiväärtustest. Tahan teiega jagada üht meenutust enam kui 15 aasta tagant, 2001. aasta septembrist, kui ma noore parlamendisaadikuna olin Ameerikas. Meie külalisprogramm algas 11. septembri hommikul sissejuhatava infotunniga Välisministeeriumis, aga see katkes ainult mõned minutid hiljem, kui terroristide juhitud lennukid rammisid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse torne ja Pentagoni.

Tolle masendava päeva hilisõhtul ma vaatasin oma hotelli toas telerist president Bushi pöördumist vapustatud rahvuskaaslaste poole. Selles lühikeses kõnes ta muu hulgas ütles nii: “Rea tahtlike ja mõrvarlike terroriaktide läbi rünnati täna meie kaaskodanikke, meie eluviisi, meie vabadust. […] Terrorirünnakud võivad küll raputada meie suurimate hoonete alusmüüre, kuid nad ei suuda liigutada seda vundamenti, millel seisab Ameerika. […] Ameerika oli selle rünnaku sihtmärgiks, kuna me oleme vabaduse ja võimaluste eredaim majakas kogu maailmas. Ja seda leeki ei suuda keegi kustutada. Täna me nägime kurjust – nägime inimloomuse halvimat külge – ja me vastasime parimaga sellest, mis on Ameerika.”

Muidugi ei räägi mina siin täna Ameerikast, vaid hoopis Eestist ja Eesti välispoliitilistest eesmärkidest. Kuid ma usun, et me võiksime neid sõnu ja eelkõige nende mõtet meeles hoida ja püüda neist ka juhinduda ajal, mil kõik need väärtused ja ka see eluviis, millele me oma vabadust taastades sihi seadsime, on langenud väga ränga surve alla. Me peaksime mõtlema, mis on see, millele meie truuks jääme ja millest ei ole valmis taganema isegi siis, kui maailm meie ümber hirmutaval moel muutub.

Iseseisvuse taastamise järgseil aastail elasime me usus, et demokraatia ja humaansed väärtused ongi võitnud. Aga peagi sai selgeks, et totalitarism, vallutusiha, äärmusideoloogiad ja fundamentalism ei taandu ilma vastupanuta. Ei Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, kus maailmal tuleb võidelda usuäärmuslike terroriorganisatsioonidega, otsides samal ajal lahendusi kodusõdadele ja humanitaarkatastroofidele, ega ka meie idanaabruses, kus autoritaarne eks-supervõim üritab relva jõul taastada oma kaotatud hegemooniat.

Välispoliitika väärtuspõhisuse üle on siin saalis palju arutletud. Täna, jälgides uudiseid, mis jõuavad meieni maailma pealinnadest – uudiseid plaanidest taastada surmanuhtlus, legaliseerida perevägivald, võtta ülekuulamistehnikana kasutusele piinamine – me näeme, et küsimus poliitika väärtuspõhisusest ei ole üksnes intellektuaalne dilemma. Me näeme, et selle kimbatusega ei maadle mitte ainult Eesti, vaid ka meie naabrid, partnerid ja liitlased. Ja õiged vastused ei ole enam sugugi nii ilmsed, kui me arvasime.

Siiski tahan ma kinnitada, et parim viis kaitsta meie põhiseaduse preambulisse kätketud rahvuslikke huve, on jääda truuks oma väärtustele nii sise- kui välispoliitikas. Liitlassuhe demokraatiat, õigusriiklust ja humaanseid väärtusi austavate riikide ja rahvaste vahel ning rahvusvahelisel õigusel ja reeglitel põhinev maailmakord pakuvad meie iseolemisele ja vabadusele parimat kaitset. See väärtuste ja huvide ühisosa juhtigu meid keeruliste valikute teel.

Aeg eelmisest välispoliitika arutelust möödunud aasta jooksul on olnud dramaatiline ja sündmusterohke nii rahvusvaheliselt kui ka siseriiklikult. Ka välisministri portfell on selle aja jooksul kahel korral omanikku vahetanud, seega lubage mul tavapärase aruandekõne asemel heita geograafiline panoraampilk praegusele ja ka lähima tuleviku välispoliitika eesmärkidele.

Kõigepealt transatlantilistest suhetest.

Liitlassuhe Euroopa ja Põhja-Ameerika vahe on aastakümneid olnud ja jääb ka edaspidi rahvusvahelise julgeoleku arhitektuuri selgrooks. See suhe rajaneb ühistel väärtustel ja ka kultuurilisel ühtekuuluvustundel ning strateegiliste huvide ühtelangevusel. Euroopa, sealhulgas Eesti, on alati olnud ja on ka edaspidi huvitatud sellest, et Ameerika oleks tasakaalukas, majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt tugev. Samuti on meie jaoks oluline Ameerika Ühendriikide pühendumine liitlaskohustustele, sealhulgas osalemisele Euroopa julgeoleku tagamisel sõjaliste ohtude vastu.

Soovides näha ameeriklaste jätkuvat pühendumust liitlaskohustustele Euroopa ees, on meie kohustuseks mõista ka Ameerika muresid ja ootusi. Soov, et Euroopa riigid kannaksid õiglast osa julgeoleku tagamise koormast, on mõistetav ja loomulik. Ühena vähestest NATO liitlastest, kes täidab endale kaitsekulutuste osas võetud kohustusi, toetab Eesti põhimõtet, et sama peaksid tegema kõik liitlasriigid.

Me oleme seisnud liitlastena ameeriklaste kõrval Afganistanis, Iraagis ja mitmes muus kriisikoldes ja nii jääb see ka edaspidi. Eesti jääb alati USA kindlaks liitlaseks ja meie töötame selle nimel, et ka USA jääks meie kindlaks liitlaseks, kelle toele võime loota ja kindlad olla. Täna, vahetult pärast uue administratsiooni ametisse astumist on meie esmaseks ülesandeks luua toimivad suhtluskanalid USA valitsusasutustega ning hoida ja tihendada kontakte Kongressi mõlema koja, USA arvukate mõttekodade ja Ameerika eestlaskonnaga. Nende eesmärkide elluviimine on lähiaastatel Välisministeeriumi üks sihtidest meie välispoliitika tugevdamisel.

Uue administratsiooni vaade sellele, kuidas minna edasi läbirääkimistega vabakaubanduslepinguga üle Euroopaga, on praegu alles kujunemisjärgus. Vabakaubanduse põhimõttelise toetajana soovib Eesti selle protsessi jätkumist, ent sõltumata lähiaja arenguist vabakaubanduse vallas on Eesti ja USA kaubandussuhetes küllalt arenguruumi ja Ameerika turu võimaluste kasutamine on Eesti huvides.

Nüüd Euroopa ees seisvatest ülesannetest.

Euroopa Liit on aastakümneid liikunud laienemise ja integratsiooni süvenemise suunas. Brexiti referendumil see suundumus murti. Ei Briti poliitikakujundajad ega ka Mandri-Euroopa juhid ei osanud valdavalt ette näha, et brittide otsus Euroopa Liidus jätkamise kohta tuleb eitav. Ka mina ei taha teeselda, nagu oleksin seda lootnud või oodanud. Ent Eesti austab täielikult oma lähedase liitlase demokraatlikult langetatud otsust.

Peatselt algavatel lahkumisläbirääkimistel soovib Eesti hoida 27 liikmesriigi ühtsust. Meil ei ole täna põhjust spekuleerida, milliseks kujunevad kõneluste lõpptulemused. Ent meie huvides on resultaat, mis ei kahjusta Euroopa Liidu ühtsust ja säilitab ka võimaluse Euroopa Liidu tihedaks koostööks liidust lahkunud Suurbritanniaga.

Oluline osa läbirääkimistest leiab aset ajal, mil Eesti on Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. See seab meile suure vastutuse selle protsessi kulgemise eest, ehkki läbirääkimistel on Euroopa-poolne köieots komisjoni käes. Meie eesistumise ülesandeks on tagada protsessi sujuv kulg ja informatsiooni liikumine liikmesriikide ja liidu institutsioonide vahel.

Vaatamata Suurbritannia lahkumisele Euroopa Liidust on ja jääb Ühendkuningriik Eesti üheks tähtsamaks kahepoolseks koostööpartneriks. Samuti jääb meile oluliseks Põhja-Balti regionaalne koostöö brittidega. Ma tahan eraldi rõhutada Suurbritannia valmisolekut mängida ka edaspidi aktiivset rolli Euroopa julgeolekus. See on meile oluline, kuna just Suurbritannia lähetab raamriigina oma üksused Eestis paikneva NATO kontingendi koosseisu.

Head kuulajad!

Rändekriis ei tundu praegu ehk nii teravana kui aasta eest, sest selle numbrilised näitajad on mullusega vähenenud pea kolm korda. Ent rände algpõhjused Lähis-Idas ja Aafrikas ei ole kadunud, nii püsib ka surve sunnitud rändeks ja majandusimmigratsiooniks Euroopasse. Euroopa rändepoliitika sise- ja välismõõde on tihedalt seotud. Rände välismõõtme puhul tegutseb Euroopa Liit kolmes valdkonnas, millest igaühte annab ka Eesti oma panuse. Esiteks, Euroopa Liidu ja Türgi rändekokkuleppe elluviimine, teiseks, liidu välispiiride kaitse ja kolmandaks rände algpõhjuste lahendamine. Neist viimase puhul on kriitilise tähtsusega ka koostöö Aafrika riikidega. Rände sisemõõtmega tegelemine aga eeldab Euroopa Liidu liikmete vahelise konsensuse leidmist ja hoidmist ning nõuab kõigilt oma kohustuste täitmist.

Üks tõsisemaid julgeolekuohte Euroopas seondub terrorismiga. Ehkki terrorioht Eestis ei ole meie ohuhinnangute kohaselt suurenenud, ei jäta terrorismiga seonduv meidki vahetult puudutamata. Meenutame, et mulluses terrorirünnakus Nice’is kaotasid elu ka kaks Eesti kodanikku.

Radikaliseerumise ja terrorismi vastu ei ole kiiret imerohtu, ei ole selliseks võluravimiks ka Euroopa sisepiiride sulgemine. Eurooplastena oleme meiegi juba hakanud euroopalikke vabadusi, sealhulgas isikute vaba liikumist, endastmõistetavaks pidama ja ei hoomagi enam igapäevaselt, millise hoobi annaks nende vabaduste kadumine meie igapäevasele elule, aga ka majanduslikule heaolule. Eestile on Schengeni ruumi säilimine ja kestlikkus eluliselt tähtsad.

Terrorirünnakute ennetamine aga on võimalik vaid partnerite ja liitlaste ühistöös. Selleks tuleb parandada koostööd terrorismi ennetamiseks, plaanitavate rünnakute tõkestamiseks, ohuteadlikkuse tõstmiseks ja ühiskondade kriisivalmiduse parandamiseks. Kõige sellega tuleb tegelda ka siseriiklikult.

Head kuulajad!

Peagi möödub 60 aastat Rooma lepingu sõlmimisest. Selle aastapäeva lävel leiavad paljud eurooplased, et kogu Euroopa idee on jõudnud kriisi. Lisaks Brexiti kõnelustele ja rändekriisile ja vajadusele ümber mõtestada transatlantiliste suhete olemus, näeme me mitmes Euroopa riigis Euroopa suhtes kriitiliste meeleolude tõusu ja neid õhutavate poliitiliste jõudude populaarsuse kasvu. Hoidmaks meie julgeoleku tagamiseks hädavajalikku Euroopa ühtsust, ei peaks me praegu kavandama Euroopa Liidu aluspõhimõtete lennukaid reforme, vaid eelkõige keskenduma aastakümnete jooksul saavutatu kindlustamisele. Samuti peame oluliselt paremini läbi mõtlema suhtluse omaenda kodanikega, kellest paljud tajuvad liitu, olgu siis põhjendatult või põhjendamatult, eliidi projektina.

Euroopa tulevikudebattide põhiteemad – julgeoleku kindlustamine ja majanduskasv – on ka Eesti arengu kesksed küsimused. Nagu meie julgeolek, nii sõltub ka Eesti majanduslik edu Euroopa arengutest ja suundumustest. See, et Eesti ettevõtete toetamine välisturgudel on kõigi meie välisesinduste üks keskseid ülesandeid, on Välisministeeriumi jaoks niivõrd iseenesestmõistetav, et vahel unustame seda isegi eraldi mainida.

Jah, väikese, avatud ja ekspordile orienteeritud majandusega Eestil on võimalusest eksportturgudel vabalt kaubelda üksnes võimalik võita. Seetõttu oleme alati toetanud Euroopa Liidu alusvabadusi ehk kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumist. Nende nelja vabaduse kõrval on meie uuendusmeelse e-riigi jaoks oluline ka viienda vabaduse – andmete vaba liikumise juurutamine. Protektsionism ei ole lahendus maailmale ega majanduskasvule.

Austatud rahvaesindajad!

Mullu valminud Euroopa Liidu globaalstrateegias on sõnastatud need valdkonnad, kus julgeoleku tagamine eeldab liidu liikmetelt tõhusamat koostööd. Märgin ära meie ühiskondade vastupanuvõime hübriidohtude vastu ning kriitilise taristu toimepidevuse parandamise, aga ka sõjalised ühishanked, kaitsealase, teadus- ja tehnoloogiakoostöö ning Euroopa Liidu ja NATO ühistegutsemise. Globaalstrateegias juhitakse tähelepanu vajadusele sidustada paremini Euroopa Liidu sise- ja välistegevusi ning suurendada geograafilist paindlikkust ida- ja lõunasuunaliste tegevuste vahel. Need põhimõtted kõlavad väga hästi kokku Eesti arusaamadega ressursside mõistlikust kasutamisest ja julgeoleku jagamatusest.

Head kuulajad!

Tänavu aasta teisel poolel saab meist esmakordselt Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. Selles rollis on meie nähtavus ja mõjukus suurem kui kunagi varem, alates ühinemisest liiduga 2004. aastal.

Jaanuaris kinnitas Vabariigi Valitsus eesistumise prioriteedid, lõplik eesistumise programm kujuneb alles juuni lõpuks, mil Eesti võtab teatepulga Maltalt üle. Kuid juba praegu võin öelda, et see keskendub uuendusmeelse, turvalise, digitaalse ning kaasava Euroopa arendamisele.

Välisministeeriumi jaoks on erilise tähendusega mõistagi digitaalarengu tegevuskava ning idapartnerluse temaatika.

Me oleme idapartnerluspoliitika veendunumaid eestkõnelejaid Euroopas. Euroopa tähelepanu sellele piirkonnale ja idapartnerite suveräänsete otsuste ja territoriaalse terviklikkuse toetamine on Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse huvides. On oluline, et nii idapartnerite kui ka liidu kodanikud tajuksid, et partnerluspoliitikast tõuseb käegakatsutavat kasu. Märgilise tähtsusega küsimus on viisavaba reisimise võimalus, mille suhtes oleme nii Gruusia kui Ukraina puhul jõudnud pika protsessi lõpusirgele.

Kesksed teemad Euroopa Liidu ja idapartnerite koostöö edendamisel on majandus, avalik haldus, haridus, aga ka inimestevaheliste kontaktide loomine ja hoidmine. On oluline, et suund Euroopale innustaks idapartnereid jätkuvalt oma riike ja ühiskondi reformima. Samas peame saavutama selle, et idapartnerlust ei tajutaks vaid Kesk- ja Ida-Euroopa nišihuvina, vaid et see oleks kõigi liikmesriikide ühine asi. Just selles kontekstis on oluline kasutada parimal viisil Eesti eesistumise ajal novembris Brüsselis toimuvat idapartnerluse tippkohtumist, mis võtab kokku saavutatu ja määrab kindlaks tulevased sihid.

Siirdudes nüüd Euroopa Liidust idas toimuvate julgeolekuarengute juurde, ei saa mõistagi mööda vaadata Venemaast, kelle poliitiline juhtkond ei ole loobunud püüdlusest Euroopa julgeolekukorraldust sõja jõul ja rahvusvahelist õigust eirates muuta. Krimmi ebaseaduslikust annekteerimisest möödub peagi kolm aastat. See on piisavalt pikk aeg paraku, et Ukraina-vastase agressiooni teema jõuaks hakata maailma avalikkuse tähelepanu keskmest ja ka ajakirjanduse esikülgedelt tagaplaanile vajuma. Meie ülesandeks on seda nii kahepoolses välissuhtluses kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides päevakorral hoida ning mitte lasta maailmal ja agressoril unustada, et tekitatud ülekohus on heastamata, et Ukraina territoriaalset terviklikkust ei ole taastatud, et Krimm on endiselt okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud ja et sõjategevus Ida-Ukrainas kestab ning on viimastel nädalatel eskaleerunud, kusjuures pannakse toime jõhkraid rünnakuid ka tsiviilelanike vastu.

Rõhutan, kuni Venemaa jätkab rahvusvahelise õiguse normide rikkumist ega täida endale võetud kohustusi, ei saa juttu olla ka usalduse taastumisest või naasmisest tavapärase läbikäimise juurde. Ma nõustun USA Senati vabariikliku enamuse liidri Mitch McConnelli paari nädala eest Politicole antud intervjuus väljendatud seisukohtadega, kus senaator McConnell meenutas, et Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidel on konkreetne põhjus ja selleks on Venemaa käitumine Krimmis ning Ida-Ukrainas ja Ameerika puhul ka püüded sekkuda valimistesse. Kui maailmas on riik, mis ei vääri sanktsioonide leevendamist, siis on see Venemaa, ütles McConnell.

Ka Eesti positsioon on selge: sanktsioonid peavad kehtima, kuni Minski lepped on täielikult täidetud. Sanktsioonide kehtivust ei tohi kunstlikult siduda muude teemadega, nende leevendamise vältimatuks eelduseks peab jääma Venemaa naasmine rahvusvahelise õiguse põhimõtete juurde ja võetud kohustuste täitmine. Ja vastupidi, Venemaa kaugenemise korral nende kohustuste täitmisest peame olema valmis sanktsioone karmistama.

Lisaks poliitilisele ja moraalsele toetusele vajab Ukraina aga ka praktilist abi ja toetust. Riigi põhimõtteline reformimine nõuab pingutust igal ajal. Ukraina viib läbi keerulisi reforme, võideldes samal ajal oma iseseisvuse ja terviklikkuse eest. Ma võin kinnitada, et Eesti jätkab Ukraina ja teiste idapartnerluse riikide toetamist läbi arengukoostöö, aitamaks neid riike ja ühiskondi reformide läbiviimisel ning suurendamaks nende vastupanuvõimet.

Austatud kuulajad!

Konfliktid ja humanitaarkriisid Euroopa Liidu lõunanaabruses võivad näida meile kaugetena, kuid need puudutavad ka meid otseselt. Süüria, Iraak, Jeemen, Liibüa ja Saheli piirkonna riigid on vaid mõned näited kriisikolletest Euroopa lõunanaabruses. Just nendest konfliktipiirkondadest saab alguse suur osa Euroopa suunas liikuvatest põgenike- ja rändevoogudest.

Me mõistame rahvusvahelise julgeoleku jagamatust ja vajadust olla solidaarne oma liitlastega ning mõista nende julgeolekumuresid. Lisaks osalemisele rahvusvahelistel sõjalistel ja rahuvalvemissioonidel tegeleme koos partneritega ka rändekriisi ja rahvusvahelise terrorismi algpõhjuste lahendamisega. Parim viis selleks on aidata kriisi sattunud riike oma struktuuride tugevdamisel ja nende toimepidevuse parandamisel. Nii loome eeldusi, et inimesed ei oleks sunnitud turvalise ja väärika elu otsinguil oma kodudest lahkuma.

Me oleme jaganud ja jagame ka edaspidi oma kogemusi IT ja e-valitsemise, küberjulgeoleku, aga ka naiste ja laste õiguste edendamise vallas. Samuti toetame Euroopa kaubanduspoliitika arendamist, nii et see aitaks lõunanaabritel kasutada omaenda majanduslikku potentsiaali oma inimeste heaolu ja toimetuleku tagamisel. Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal novembris toimub Abidjanis Euroopa Liidu ja Aafrika tippkohtumine, mis keskendub just majandusarengu ühele võtmeteemale – noorte tulevikuvõimaluste loomisele.

Mõistagi ei saa Euroopa Liidu lähinaabruse konfliktidest rääkides jätta peatumata Süüria kodusõjal, mis on toonud kaasa ühe lähiaja rängima humanitaarkatastroofi. Süüria kriisi kestlik lahendus vajab poliitilist protsessi ja rahvusvahelisel konsensusel põhinevat kokkulepet. Nii toetab Eesti neid algatusi, mis toovad sõjast ja vägivallast räsitud riigile rahu ja stabiilsuse, aga samuti toetame Süüria sõjapõgenikke, osaledes nende ümberpaigutamises ja andes rahalise panuse humanitaarabifondidesse ja -projektidesse.

Poliitiline lahendus aga ei tähenda ega tohi tähendada seda, et need, kes on pannud toime koletuid kuritegusid Süüria rahva vastu võiksid jääda karistuseta.

Head rahvaesindajad!

Eelmine, 2016. aasta oli välispoliitikas dramaatiline ja sündmusterohke. Ei ole mingit põhjust oodata, et alanud aasta oleks lihtsam.

“What´s past is prologue,” ütleb Antonio William Shakespeare’i “Tormis”. Meie välis- ja julgeolekupoliitiline horisont ei ole täna kaugeltki pilvitu, aga ma olen veendunud, et meie riigilaev on disainitud seilama ka tormistel vetel ja et meie seni tehtud töö ja selle käigus saadud kogemused ning loodud liitlassuhted on meid tulevaste tormidega toimetulekuks piisavalt hästi ette valmistanud.

Ma tänan teid tähelepanu eest ja vastan meeleldi teie küsimustele!