Jevgeni Ossinovski, valitsusremont on tänaseks seljataga. Mis mõtetega sa toimunud pöördelistele sündmustele tagasi vaatad?

Need kaks nädalat olid Eesti poliitikas vaieldamatult murrangulised. Lõpule jõudis üks suur ajastu, Reformierakond lahkus võimult. Meie ülesanne oli alustada viivitamatult uute koalitsiooniläbirääkimistega, et Eestit ka edaspidi meie põhimõtetest lähtuvalt juhitaks. Selle pooleteise nädala jooksul tegid kõik osapooled metsikult tööd selle nimel, et kokkulepped tõepoolest sünniksid. Mõistagi oli ka meie erakonnale see keeruline aeg, sest juhtivpoliitikutest koosnev meeskond töötas hommikust hilisõhtuni eri valdkondade ettepanekutega ja vedas läbirääkimisi.

Arvan, et lõpptulemusega võib jääda rahule. Meil õnnestus väga olulistes teemades saavutada läbimurre, mille eest oleme kaua seisnud. Näiteks suur edasiminek regionaalpoliitikas, kohalike omavalitsuste isealgatusliku arenguvõime tõstmine lisarahaga. Või üle 100 miljoni euro panustamine haridusse. Lisaks leidsime reaalse rahalise katte ka õpetajate ja lasteaiaõpetajate palgatõusule, mis meie meelest on olnud möödapääsmatu.

Üks märgilisemaid teemasid on muidugi maksupoliitika, mis varasemas valitsuses ei tulnud kõne allagi. Leppisime kokku maksureformis, mis toob kaasa 85 protsendi töötajate sissetuleku reaalse kasvu. Kõik kuni keskmist palka teenivad inimesed hakkavad saama iga kuu üle 60 euro rohkem raha tänu sellele, et riik nende maksukoormust vähendab. Samal ajal nihkub maksukoormus jõukamate inimeste vara maksustamisele. Seisame sotsiaaldemokraatidena selle eest, et ebavõrdsust ühiskonnas vähendada. Maksupoliitilised meetmed on selleks kindlasti üks tõhusamaid viise.

Kas midagi jäi siiski ka kripeldama, milles nii erinevad partnerid kokku leppida siiski ei suutnud? 

Tuleb aru saada, et varasemaga võrreldes on uus koalitsioonileping väga minimalistlik. Teeme uut valitsust avatud valitsemise põhimõttest lähtuvalt, mis tähendab, et lepingus ei kirjeldata kümnetel lehekülgedel detailselt lahti kõiki teemasid, millega valitsus tegelema hakkab. Leppisime kokku valitsemise põhimõtetes ning töö käigus tuleb uusi teemasid kindlasti lisaks.

Teiseks on koalitsioonivalitsus alati kompromissivalitsus, seda nii heas kui halvas. Heas selles mõttes, et kõikidel valitsustel on sellevõrra suurem ühiskondlik toetus. Teisalt tähendab see, et ükski erakond ei saa koalitsioonileppesse sisse tervikuna oma valimisprogrammi, tuleb otsida ühiseid lahendusi. Ma usun, et uus valitsus näitas nende läbirääkimistega, et oleme suutelised välja murdma oma kinnistunud lahendusviisidest ning leidma lahendusi, mis sobivad kõigile kolmele. Me tuvastasime probleemi – näiteks madalapalgaliste kõrge maksukoormus – ning leidsime sellele probleemile kolmekesi täiesti uue ja väga hea lahenduse.

Tuleb aru saada, et poliitikas on igal otsusel ja protsessil oma õige aeg, niiöelda poliitilise avanemise aken. Eelmises valitsuses oli võimatu käsitleda maksupoliitikat, küll aga tegelesime teiste teemadega. Uues valitsuses tegeleme maksupoliitikaga, mõne teise teemaga liigume edasi oluliselt aeglasemalt. Kindlasti jääb mõni teema – tulenevalt sellest, et partnerid on eri meelt – lõpuni lahendamata ja peab ootama järgmist valitsust ehk seda uut poliitilise avanemise akent. Üks selliseid on sotsiaaldemokraatide initsiatiivil vastu võetud ja tänavu jõustunud kooseluseadus. See peab ka juriidiliselt korrektselt rakenduma, et inimesed saaksid ka päriselt oma õigusi teostama hakata. Praeguses parlamendi koosseisus ma seda poliitilist tahet paraku ei näe.

Palun kirjelda läbirääkimiste protsessi ja ütle, kuidas küll oli võimalik, et see nüüd nii kiiresti läks? 

See läks kiiresti ja pingeliselt. Kuna pidasime läbirääkimisi sellisel moel esimest korda ja aega oli vähe, tuli meil kõigil hoo pealt õppida. Eestil oli kiiresti vaja toimivat enamusvalitsust. Kuna ka riigieelarve menetlus ei kannatanud oodata, siis otsustasime tõepoolest pooleteise nädalaga kokkulepeteni jõuda.

Põhimõtteliselt tähendas see seda, et läbirääkimiste laua taga oli igast erakonnast kõige rohkem kolm inimest. Kokku siis üheksa inimest koos mõningate abimeestega. Suurim koormus oli loomulikult erakondade esimeestel, kes olid kohal kõigi teemade aruteludel ning pidasid paralleelselt ka kolmekesi läbirääkimisi. Lisaks peeti arutelusid erakondade sees, sest enne partneriga vaidlema minemist kuulasime ka oma erakonna valdkondade eksperte. Et aeg oli piiratud, siis jäi erakonnasisest kaasamist vähemaks kui oleksime tahtnud.

Muidugi olnuks endal kindlam tunne, kui oleks saanud mõne teema rahulikumalt läbi arutada, aga poliitikas sünnivad paraku asjad siis, kui nad sünnivad, ja sellisel hetkel tuleb otsused kiiresti langetada. Arvan, et meie juhtivpoliitikud nii riigikogus kui valitsuses jõudsid tubli tulemuseni.

Käis sul peast läbi ka variant, et äkki see plaan ei realiseeru?

Ei. Sellise kindluse andis mulle läbirääkimistel valitsenud positiivne, tulemusele orienteeritud õhkkond. Kolm erakonda otsisid ühiseid kokkuleppekohti ka väga keerulistes küsimustes, nagu näiteks maksupoliitika või integratsioon. Nägime mõistlikku ja konstruktiivset lähenemist, nii et see kindlus oli mul olemas. Pean mainima, et kui maksupaketti ja integratsiooni vaadata, siis sotsiaaldemokraadid saavad ilmselt olla mõlema teema puhul üsna rahul. Suutsime koos IRLiga kokku leppida, et Eestis sündinud lapsed saavad Eesti kodanikeks, ka need, kelle vanemad ei ole täna Eesti kodanikud. See on teema, millest sotsiaaldemokraadid on juba mõnda aega rääkinud. Või maksupoliitika näide, kus meil tõepoolest õnnestus madalamapalgaliste inimeste maksukoormust järsult vähendada, mitte tegeleda peenhäälestusliku kosmeetikaga. Kui kokkulepped lõpuks sündisid, siis olin positiivselt üllatunud, et hea asi sai kokku. Oli ju ka võimalus, et kokkulepped jäävad oluliselt lahjemaks, et konsensust ei suudeta leida. Et tehakse justkui midagi ära, aga edasiminekut tegelikult napib.

Millisel hetkel oli selge, et senine valitsuskoostöö oli lõppenud ning Reformierakonnaga praegu enam riiki edasi juhtida ei saa?

Olin juba riigikogu valimiste järel üpris veendunud, et kokkupandav valitsus 2019. aastani vastu ei pea. Selleks olid ühiskondlik ootus ja Reformierakonna nägemus valitsuse toimimisest lihtsalt niivõrd erinevad. Kui paljud inimesed, sh meie valijad tahtsid näha uut värsket ambitsiooni, muutust Eesti juhtimises, siis eelmise peaministri juhtimisel suudeti edasi minna täpselt nii nagu varem. Ta pani ju sellele ise nime – peenhäälestus.

Rääkisime eelmisel suvel sellest, et koalitsioonilepingu ambitsiooni on tarvis tõsta. Ütlesin ka peaministrile, et Eesti rahvas ootab meilt suuri samme, aga meie käime nädalast nädalasse koos ja keerame mingeid kruvikesi, kas natuke rohkem kinni või lahti. See ei ole jätkusuutlik. Meie ettepanekuid, mida erakonnana tegime koalitsioonilepingu täiendamiseks, lihtsalt ei aktsepteeritud või jäeti hiljem realiseerimata. Näiteks nõudsime õpetajate palgatõusu 120 protsendini Eesti keskmisest. Siis aga nägime, kuidas Reformierakonna ministrite juhtimisel kahe aasta jooksul õpetajate palk suhtena Eesti keskmisesse hoopis langes, kuna rahalist katet sellele ei leitud. Sõnad ja teod käisid eri rada.

Kui pisut lähemasse minevikku kiigata, siis presidendivalimiste kontekstis see murenemine hakkas. Mul on hea meel, et ka IRL jõudis lõpuks arusaamisele, et sellises tiksuvas valitsuses ei ole edu ei nende erakonnal ega Eestil ja lõpuks me suutsime ühisele otsusele jõuda.

Räägime ministritest. Ühelt poolt oli paljudele üllatus, et selle valitsuse portfellid jagunesid erakondade vahel võrdselt. Teiseks, kuidas kommenteerid meie portfelle ja inimesi neil ametikohtadel?

Kõigepealt arvan, et peaministrist oli väga tark jaotada ministrikohad partnerite vahel pariteetselt. See parandab emotsionaalset kliimat, sest  kõik partnerid tunnevad ennast võrdsemana. See on oluline emotsionaalne muutus võrreldes varasemaga, kus Reformierakond laias oma partnerite üle.

Mis puudutab meie ministrite meeskonda, siis usun, et tegemist on kõige tugevama tiimiga selles valitsuses. Lähtusin valikul kahest printsiibist. Esiteks sai muidugi määravaks valdkondlik ekspertiis, mis kõigil meie omadel on olemas. Teiseks varasem ministrikogemus. Et tegemist on väga ambitsioonika leppega – meil on sisuliselt kaks aastat kokkulepitud muutuste ellu viimiseks – ning arvestades, et järgmisel aastal on Eesti Euroopa Liidu eesistuja, siis pole valitsusele õpipoisiaega antud. Tahtsin, et meie meeskond oleks kohe valmis härjal sarvist haarama ja usun, et need viis inimest, kes sellesse valitsusse olid nõus tulema, on selleks koheselt ka valmis.

Sotsiaaldemokraatide meeskond on ka portfellide mõttes väga tugev. Saan vastutada iga oma ministri eest ja olen veendunud, et tegu on professionaalsete kogenud inimestega, kellel on ka laitmatu reputatsioon oma töö tegemiseks.

Keskerakond tekitab ilmselt kõigis vastuolulisi tundeid – süüdistused korruptsioonis, avaliku raha väärkasutus ja nii edasi. Kuivõrd on Jüri Ratase juhitud erakond vanast parem?

Sellistesse tegudesse tuleb suhtuda ühemõtteliselt ja Jüri Ratas on nii ka teinud. Igasugune avaliku ressursi väärkasutus on lubamatu, rääkimata otseselt korruptsioonist, mis on kuritegu. Ratas on ka vabandanud tema erakonna liikmeid puudutavate korruptsioonijuhtumite eest. Ma arvan, et Jüri Ratase väärtusruum on selline, mis meile sotsiaaldemokraatidena sobib oluliselt rohkem kui näiteks Edgar Savisaare väärtusruum.

Eks protsess, mis puudutab Keskerakonna sisulist uuenemist ja juhtimisiseärasusi, võtabki aega. Aga Jüri on oma seisukoha öelnud ja astunud esimesi samme, et Keskerakond oleks teistsugune kui oli varem.

Nimeta palun kolm asja, mida sotsiaaldemokraadid nüüd ära teevad?

Oleme pikalt rääkinud sellest, Eesti sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus on viimaste aastatega tõusnud Euroopa üheks kõrgemaks. Meil tuleb tagada oma inimestele võrdsemad võimalused ning usun, et see valitsus läbi mitme otsuse seda ka teeb.

Esiteks muidugi laste ja perede toetamise reform, mille sotsiaaldemokraadid aastal 2014 algatasid. Uuel aastal suureneb lasterikka pere toetus 300 eurole, nii et kolme lapsega pere hakkab 1. juulist saama toetust 500 eurot kuus. See on kindlasti oluline samm laste vaesuse vähendamisel ning motiveerib ka iibe kasvu. Suurema tähelepanuga lastel ja nende võrdsematel võimalustel loomulikult ka jätkame. Üks oluline valdkond on haridus, mille võrdsematesse võimalustesse panustatakse lähiaastatel üle 100 miljoni euro. Suur osa sellest läheb õpetajatele korraliku palga maksmiseks nii lasteaedades kui ka koolides. Ikka selleks, et lapsed oleks paremini haritud ja hoitud. Ma arvan, et need on ühed olulisemad otsused.

Loomulikult seisab tervise valdkonnas ees jätkusuutliku rahastamise lahenduste otsimine. Me juba liigume selle poole, täiendavat ressurssi tervishoidu tuleb juurde, et tagada lühemad ravijärjekorrad ja et inimeste tervis oleks parem. Samal ajal jätkame tähelepanu pööramist rahvatervisele. Karmistame alkoholipoliitikat, mida Reformierakond seni blokeeris, saame edasi liikuda lahja alkoholi aktsiisitõusuga, et vähendada tarbimist ning alkoholi reklaami- ja müügipiirangutega. Samuti paneme rõhku võitlusele HIVi ja narkomaaniaga. Lisaks võtame luubi alla ülekaalulisuse. Viime sisse suhkruga magustatud jookide lisamaksu, et suhkrujookide tarbimist eriti just noorte seas vähendada.

Millisena näed sa Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koostööd? 

Reformierakond peab lihtsalt pisut puhkama ja oma ridu sättima. Nad on ise öelnud, et alustavad ka ideelise võrestiku korrastamist. See erakond on nende pikkade aastate jooksul muutunud võimuparteiks, kellel on ideoloogiline tuum ja selgroog üleüldse puudunud. Nad on olnud valmis tegema ükskõik mida, et võimul püsida. Seda on nad ka suutnud. Ma arvan, et selline hägustumine on kindlasti nende erakonnale probleem. Eks nad peavad nüüd nuputama, mismoodi järgmine kord võimule tulla, missugustest väärtustest ja ideaalidest kantuna oma tööd edasi teha.

Kahtlemata on neil olnud siiani Eesti riigi juhtimisel oluline roll ja on kindlasti ka edaspidi. See, et vahepeal ollakse opositsioonis ja siis koalitsioonis, peaks olema norm, mitte erand. Nende puhul on see täna erand ja ma usun, et nad kohanevad sellega. Loomulikult on ka Reformierakonnal häid mõtteid ja küllap me saame nende üle koos arutada, kui nad parlamendi opositsioonierakonnana neid esitavad. Ma loodan, et neist saab tugev opositsioon – see on valitsusele vajalik. See viib riiki edasi ja teeb valitsuse otsused veelgi paremaks. Ma loodan, et nad võtavad oma rolli tõsiselt. Laias laastus ajame ju ühist Eesti asja: ühed valitsuses, teised opositsioonis.