Aastataguse õpetajate streigi peale ei jäänud valitsusel muud üle kui lubada: tõstame kooliõpetajate alampalka. Käesolevaks aastaks on valitsus alampalga suuruseks nimetanud 715 eurot. Linnuke kirjas!

Paraku on selle linnukese hind vaevu võrseid ajanud kooli tugiteenuste süsteemi lõhkumine ning koolipidajate ja koolmeistrite täielik teadmatus, mida toob homne päev.

Ja seda olukorras, kus suund on võetud sellele, et kõik, ka hariduslike erivajadustega (HEV) lapsed, peavad hakkama saama tavakoolis.

Koolide andmeil on meil aga ümmarguselt 24 000 last – neist üle 5000 tõsisemate puuetega –, kes vajaksid õppekava läbimiseks mingeid toetavaid meetmeid. Muidugi juhul, kui riigil on huvi kasvatada nendest endaga toime tulevaid kodanikke.

«Mõistlikum» rahakasutus
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakme esimesel lugemisel riigikogus rõhutas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo rohkem kui üks kord, et kulutused HEV-lapse peale on kaks ja pool kuni kolm korda suuremad kui tavalapsele. (Tõsi, haridusministeerium opereerib pisut teiste arvudega kui koolid ise, pidades HEV-õpilasteks ainult kõige raskemat kontingenti ehk nelja protsenti kõigist koolilastest.)

«Seda proportsiooni ei ole kavas kellelgi muuta, HEV-laste pealt kokku hoida,» oli haridusministri sõnum murelikele rahvasaadikutele, «iseasi, et tugiteenuseid tuleks pakkuda mõistlikumalt.»

Mõistlikumalt tähendab ministri meelest kokku tõmmata HEV-õpilaste klasside liike ja erikoole, kaotades samal ajal tavakoolidest võimaluse maksta riigi rahast palka tugispetsialistidele – logopeedile, eripedagoogile, psühholoogile, sotsiaalpedagoogile, abiõpetajale.

Jah, rangelt seadusetähte närides ei ole riik ka siiani tugispetsialistide tööd rahastanud, ometi andis tegelikkuses seda teha pedagoogide palgarahast ehk nn hariduslõtku toel.

Aastatepikkuse pingutuse viljale saada paljudesse koolidesse toimiv tugisüsteem antakse kabelimats üheainsa näpuliigutusega – ristides pedagoogid ümber õpetajateks.

Ministri «mõistlikumalt» tähendab veeretada tugispetsialistide rahastamine täies mahus lasteaia- või koolipidaja – valdavalt siis omavalitsuste – õlgadele, samal ajal kui omavalitsusliidud jätsid seadusparandused kooskõlastamata ning valitsusparteide enestegi omavalitsuskogud ütlesid otsesõnu välja, et HEV-laste hariduse eest peab vastutama riik seda järjepidevalt rahastades.

Sotsiaaldemokraadid on sama meelt: tugispetsialistide palgad peab riik enda kanda võtma, ja tahaks väga loota, et vastava sisuga eelnõuparandus riigikogus ka läbi läheb.

Kõikvõimas koolijuht

Hüva, ehk võiksid ka omavalitsused tugispetsialistidele palka maksta, kui oleks ära näidatud, kust selleks raha võtta, ja seadusega kehtestatud nõuded, milliseid tugiteenuseid ja millistele erivajadustega lastele tagada. Aga ei! Vaadatagu seda kohvipaksu pealt, pakub uuendatav põhikooli- ja gümnaasiumiseadus.

Vähe sellest, koolist tahetakse ära kaotada ka klassijuhataja tasu, lisatasud (näiteks kasvõi koorijuhtimise eest), koolitusraha, atestatsiooniastmed ning koguni riiklikult määratud koolitöötajate miinimumkoosseis ja tunnikoormuse normatiivid. Õpetaja tööd määravad tingimused jääksid ainuisikuliselt koolijuhi otsustada.

Hoidku taevas selle eest, kui säherduse võimutäiusega koolijuhte jälle kord sundparteistama asutakse: jätad kümnise parteikassasse maksmata, leitakse kasvõi keset kooliaastat uus inimene eksinu asemele.

Sestap tuleks koolijuhi töölevõtmiseks luua konkursikomisjonid, mis ei koosneks pelgalt omavalitsuse töötajatest, vaid kuhu kuuluksid ka ministeeriumi, koolijuhtide ühenduse ja kooli hoolekogu esindajad. Ja sama käib koolijuhi korrapärase atesteerimise kohta.

Nii või teisiti, säherduste voluntaristlike võtetega loodab haridusminister tõsta õpetajate palka keskmiselt 11 protsenti, kusjuures piisab sellestki, kui riik omavalitsustele viis protsenti palgaraha juurde leiab. Nõnda lihtne see aga siiski pole.

Esiteks, oma senise sissetulekuga võrreldes ei näe enamik õpetajatest kuigi suurt palgalisa. Teiseks, tõrjudes koolist tugispetsialistid, kasvab õpetaja niigi suur töökoormus, mida ei suudaks kompenseerida mingi palgatõus, sest tema vajub oma koorma all lihtsalt kokku – või läheb koolist minema.

Oot-oot! Ega siis hariduslõtk päevapealt kao, tahaks haridusminister küllap vastu vaielda. On ju minister teinud ettepaneku toetada üleminekut eelmise aasta eelarvejäägist, et «tugispetsialistide töö tasustamine viia kooskõlla seadusega».

Arvutused aga näitavad, et koolidele tänavu jagatavast 3,4 miljonist eurost saaks iga erivajadusega laps kohtuda spetsialistiga kord kuus. Absurd!

«Aga edasi, mida toob kasvõi tulev aasta?» tahaksid pedagoogid, lapsevanemad ja seadusandjadki teada. Elame, näeme, on vastus.

Kahtlane imerelv

Haridusministril on välja käia küll ka imerelv kõigi õpihädade vastu: õppenõustamiskeskused, riik hakkavat HEV-lapsi toetama maakondlike nõustamiskeskuste kaudu. Kummatigi ei tea nood keskused ise oma paljutõotavast tulevikust tuhkagi, nemad elavad praegugi peost suhu ehk projektist projektini.

Ja kes üldse aitaks õpetajal tegelda HEV-lastega, nende probleeme mõista, kui psühholoogi või õpiabiõpetajat ei ole majas? Aineõpetajal endal pole sellist ettevalmistust. Kes üldse suunaks lapse nõustamiskeskusse ja tema raskusigi märkaks?

Pärast väsitavat koolipäeva veel keskusse edasi-tagasi sõeluda käib lapsele ilmselgelt üle jõu, aja- ja sõidukulu lisaks. Paljusid õpilasi saab tulemuslikult abistada vaid siis, kui neid järjepidevalt jälgida, nendega vestelda, nende vajadusi selgitada. Paljud vajavad regulaarset meeskonnatööd pikka aega ning nii mõnigi terve kooliaja.

Ja mida teha rüblikuga, kes kukub tunnis laamendama ja tagatipuks kõnnib uksest välja, kui uuele ainele pihta ei saa? Nurka hernestele teda ju karistuseks põlvitama ei pane. Üha rohkem puutuvad meie pedagoogid kokku hüperaktiivsete, tähelepanuhäirete, käitumisprobleemide ja ka autistlike häiretega lastega.

Mõndagi neist saaks aidata abiõpetaja, kes istub tunnis kõrval või ka aitab nelja silma all järje peale. Sedasi saaks ehk ennetada ahelreaktsiooni, mis tulevikus tõotab ainult häda ja viletsust: katkenud haridusteed, asotsiaalset käitumist, kuritegelikkust, toimetulematust.

Lõpuks, praegune voluntaristlik hariduspoliitika oleks edaspidi rängaks koormaks ka meie niigi haprale sotsiaalsüsteemile.

 Allikas: Tartu Postimees 20.03.2013