Linnavalitsus on esitanud volikogule tagasiastumisavalduse ja muudatuste tõttu valitsuskoalitsioonis saab mul homme läbi üks neli aastat pikk teekond. On aeg tõmmata tehtule joon alla.

Oli suur au juhtida nelja aasta vältel kodulinna arengu ja planeerimise ning ehitusvaldkonda. See on eluala, kus põrkuvad teravalt erinevad majandushuvid, naabrushuvid, aga ka ilmavaated. Seejuures enim silmapaistnud n-ö roheline telg polnud kaugelt nii keeruline kui ilmavaateline konflikt autokeskse ja inimesekeskse linnaruumi pooldajate vahel.

Üldplaneeringud

Eelmine volikogu koosseis kehtestas viis üld- või teemaplaneeringut. Teema- või osaüldplaneeringutes käsitleti eraldi Supilinna, Ränilinna ja kesklinna, lisaks jõudis kaante vahele vabaplaneeringuga alade parkimise teemaplaneering. Need neli mosaiigitükki tegid ka võimalikuks, et jõudsime algatamisest kehtestamiseni ka linna uue üldplaneeringuga.

Tartu uue üldplaneeringu üles ehitamine on juba saanud paljudele omavalitsustele järgimisväärseks mudeliks oma uue üldplaneeringu tegemisel.

Üks toredamaid kogemusi on aktiivsus, millega inimesed osalesid planeeringuprotsessis.

Kui tavapäraselt on üldplaneering oma abstraktsioonitasemelt dokument, millega mõtlevad kaasa eeskätt arendajad, sest neil on selge majandushuvi, siis seekord olid kaasa mõtlemas paljud kodanikud huvist oma naabruskonna või mingi konkreetse teema vastu. Kindlasti on põhjuseks paljude uute asumiseltside teke, aga ilmselt ka uued võimalused inimesi kaasata: piirkondlikud arutelud, infostendid tänaval, ideekorje kaart, üldplaneeringu portaal. Viimane sai mullu isegi Eesti Arc-GISi aasta teoks.

Kesklinn

Kesklinna üldplaneeringu koostamine sai alguse teravast ohutundest, et kesklinn ei suuda püsida konkurentsis ning tühjeneb. Praeguseks on kesklinn saanud tagasi ihaldusväärsuse. Paljud peatatud investeerimisplaanid on ellu viidud, paljud arendamist oodanud krundid on saanud või saamas planeerimis- ja arhitektuurivõistluse kaudu mõtestatud. IT-sektor koguneb üha enam kesklinna ja loob siin koos Tartu ülikooli Delta keskusega uut identiteeti ja majanduslikku kasvu.

Kesklinna arenguvektoriks on saamas Emajõgi. Areng koondub selle kallastele: peatselt algab Delta ehitus, ideevõistlusest on hoonestuskava koostamiseni jõutud Holmi kvartalis, arhitektuurivõistluse tööde esitamist ootab Sadama asum ning võistlustingimusi koostatakse vana keskkatlamaja piirkonnale. Loodetavasti kandub see areng jõgemööda edasi ning lõpuni arendatakse Siili, Rebase ja Sõbra tänava elamukvartalid.

Arhitektuur

On peetud pretsedenditu arv arhitektuurivõistlusi nii linna kui eraarendajate algatusel. Panustamine kvaliteeti on saamas mõistetavaks ka arendajaile. Ent olulisemgi on, et oleme panustanud konkurssidega avaliku ruumi kujundamisse.

Roosi tänav pole ainus uutel põhimõtetel kujundatud taristuobjekt. Lisandunud on Vaksali väljak ja tänav, samuti Annelinna ideevõistlusele tuginev kergliikluskaar.

Võistluse tulemuse elluviimist ootab Riia tänava kergliiklusviadukt ja -tunnel, lipuväljak Toomel, Matteuse skväär, Jannseni ja Koidula skulptuurid ning Uueturu park.

Paindlikkus

Oleme kasutanud seadustes antud võimalusi, et ehitusõiguse saamine oleks võimalikult kiire. Nii on ühe-krundi-arenduste puhul projekteerimistingimustega ehitusõiguse andmine muutunud erandist reegliks.

Uus üldplaneering on toonud paindlikkuse ka sihtotstarvetes, tänu sellele on pikalt käibest väljas olnud kinnistud saanud arenguvõimaluse. Tänu paindlikkusele on saanud teoks mitu fenomeni, nagu Aparaaditehas või Hektori hostel, aga ka peatselt kerkivad TÜ Delta hoone ja spordihoone laiendus.

Paljud veidrad seigad, kus projekt ütleb üht ja tegelik elu teist, on jäänud olematuks. On imelik, kui tosin aastat tagasi kehtestatud detailplaneering sunnib arendajaid skeemitama, ehkki soov on igati kooskõlas üldplaneeringuga. Olen sellises olukorras ise pöördunud kinnistuomanike poole, et nad vassimise asemel väljendaksid oma soovi tunnistada aegunud planeering kehtetuks ja tegutseksid korrektselt edasi.

Otsustusjulgus

Planeeringu- ja ehitusvaldkonnas ristuvad huvid muudavad enamiku otsustest keeruliseks.

Olen juhindunud põhimõttest, et linna kohustus on langetada otsus, selmet lükata see vastuolude ilmnedes tulevikku. Harilikult need vastuolud ei kao, vaid süvenevad. Ka olukorras, kus otsus mõnele osalisele ei meeldi, on see parem, kuna võimaldab osalise õigusi kohtus kaitsta. Siinkohal on hea öelda, et kohtus on linn selle aja jooksul saanud vaid ühel korral kaotuse osaliseks. See näitab, et oleme oma kaalutlusõigust kasutanud õigesti.

Nii oleme saanud mitmed väga vanad planeeringud – näiteks Lina tänava haiglakompleksi või Päeva pargi – lõpuks kehtestatud ja ehitused on algamas. Kehtestatud on ka väga olulised Maarjamõisa ülikoolilinnaku ja kliinikumi meditsiinilinnaku detailplaneering.

Tavapäraselt heidetakse ette, et Tartus saavad arendada vaid reformierakondlastest ärimehed. Mulle tundub, et Reformierakonna soov saada selle valdkonna juhtimine oma kätte teeb neile karuteene, kuna arendajate ja otsustajate seotus pärsib linna otsustusjulgust ja -võimet.  See tekitab olukorra, kus kedagi on huvide konfliktis või muus patus kerge ka aluseta süüdistada, nagu juhtus näiteks Neinar Seliga, kes sai avalikkuselt, aga ka muinsuskaitselt üpriski ülekohtuselt siunata Lydia hotelli ehitamisel.

Ei kommenteeri varasemat, aga viimasel neljal aastal on linn kohelnud kõiki arendajaid võrdselt ja nii on aktiivselt oma arendustega edasi liikunud väga erinevad ettevõtted.

On tõsi, et Tartu arendajate ring on suhteliselt piiratud. Kuna keegi iseendaga ei konkureeri, on vaja arendusvõimalusi ja arendajaid mitmekesistada. Nii on kõigil viimastel maaoksjonitel olnud  hoonestuskohustus ning müüki on pandud ka väiksematele arendajatele sobivaid kinnistuid. Põhimõttel, et rohkem arendajaid on rohkem arenguvõimalusi.

Ja viimaks meenutan, et alustasin nelja aasta eest olukorras, kus ehitus- ja kasutuslube menetleti paberil ja sellega kaasnesid lakkamatud skandaalid ja probleemid. Tuli vahetada töötajaid, viia menetlus digitaalseks, ent nüüd läheksin nende inimestega luurele küll.

Opositsioonis

Kavatsen  opositsioonis silma peal hoida, et kesklinna raamatukogu ja kunstimuuseumi uue hoone ehitus toimuks korraliku rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusena ega rajataks mingi meelelahutuskeskus, kus leitaks mõni vaikne nurgake ka raamatukogu lugemissaalile ja paar galeriid maalide väljapanekuks.

Nii väärikas asukoht ja suur ohver pargist peab omama väga täpset ja selget eesmärki.  Olen mures, et suure valimislubaduse varjus kaaperdatakse linna kõige väärikam paik mingite erahuvide realiseerimiseks.

Artikkel avaldatud Tartu Postimehes 13.11.2017