Võimu säilitamine on uutest edasiviivatest ideedest ning muudatustest tihti olulisem. Seda on hästi näha Tartu uuest koalitsioonist: idee Tartust, mis seisaks värskelt ja julgelt vastu suurtele ühiskondlikele ja keskkonnamuutustele ning väljuks võitjana, on uuele võimuliidule võõras. Koalitsioonileppe sõnakasutusest tuleb välja, et reformierakondlastele ja keskerakondlastele on võõras ka mure meie ühise kodu pärast: looduskeskkonna eest seismine nende prioriteetide hulka ei kuulu.

Keel teatavasti mitte ainult ei kujuta tegelikkust, vaid ka kujundab seda. Millest räägivad aga sõnad, mille vaimus on reformierakondlased ja keskerakondlased lubanud Tartut järgmisel neljal aastal juhtida: avatus, innovaatilisus, säästlikkus, sünergia, hoolivus? Kantseliitlikust bürokratismist, kultuurikaugusest ning inimesekesksusest.

Tartu linnavolikogu juhtima asunud professor Aadu Must vihjas 1917. aastale viidates, et uus koalitsioon Tartus revolutsiooni ei too. Evolutsioonimehhanismid töötavad paraku aga nelja aasta asemel märksa suuremal ajaskaalal.

Üks olulisi teemasid, mis valimiskampaanias teatud arenduste tõttu palju kõneainet pakkus, on keskkond. Kuna kampaaniaaegne debatt mustvalgest vastandamisest palju kõrgemale ei tõusnud, on vastsel linnavolikogul äärmiselt tähtis võtta endale juhtroll loodushoidlikuma ja seeläbi ka inimsõbralikuma Tartu arendamisel. Koalitsioonilepe ning uued linnavalitsuse liikmed jätavad selle rolli opositsioonile.

Rohelisi teemasid on Tartus kaua aega eiratud ning seetõttu oleks revolutsioon hädavajalik. Erinevalt näiteks Tallinnast pole Tartu volikogus isegi keskkonnakomisjoni.

Meid ümbritsev keskkond, meie ühine kodu jääb seetõttu majanduslikele huvidele alla. Loodus oleks justkui midagi teisejärgulist, midagi, mis meisse ei puutu. Inimene on ometi osa ümbritsevast maailmast: igal otsusel on tagajärg. Võib-olla ei näe me seda kohe, aga ükskord jõuab see meie laste ja lapselasteni.

Liiga kaua on Tartus elatud võlgu. Raha saab alati tagasi maksta, saab alati juurde teha või ära kaotada. Seepärast, et fiskaalsüsteem on inimese loodud süsteem.

Loodus on midagi hoopis suuremat, inimese roll selle süsteemi kujunemisel on olematu. Kui me elame võlgu looduse arvelt, pole tulevastel põlvkondadel vajadust ka kõikide inimtekkeliste süsteemide järele. Pole loodust, pole ka inimest.

Vaid mõned olulised teemad, mis lähiaastatel lahendamist vajaksid on mürareostuse (mõelgem või lehepuhuritele ja linnupeletitele) vähendamine, jäätmekäitluse tõhustamine, Emajõe reostuse vähendamine, linnaaianduse soodustamine, elurikkuse kasvatamine linna parkides ja haljasaladel.

Nimekiri on veelgi pikem, senine tegevusetus linnavalitsusele ja -volikogule kindlasti au ei tee.

Kahju, et ka uus linnavalitsus vaatab mööda meie kõigi kõige tähtsamast murekohast: meie kodu tulevikust.

Põhjust siiski täielikuks pessimismiks pole, ka linnavolikogus on mitmeid uusi liikmeid, kellele looduse seisukord ning inimese roll selle parandamises on südameasjaks.