Tartu Ülikooli emeriitprofessor ning staažikas Tartu linnavolikogu sotsiaaldemokraadist liige Marju Lauristin tunnistas Tartu Postimehele, et ei kandideeri enam sügisestel kohalikel valimistel.

Sotsid pole Tartus võimul olnud juba 15 aastat. Millest Tartu on ilma jäänud?
Tartu on ilma jäänud sedalaadi linnapoliitika nägemisest, mis ei piira oma vaatevälja ainult kesklinnaga. Kesklinn on meil väga ilusaks läinud, kaunid kaubanduskeskused ja kiviparketiga tänavad, aga kui läheme näiteks Annelinna, siis see nii kaunis enam ei ole. Annab tunda, et elukeskkond ei ole Tartus ühtlaselt arenenud.

Teiseks kipuvad tavainimesele olulised asjad vaateväljast ära minema. Alates liikluskorraldusest ja lõpetades kaubanduse ja lasteaedadega. Sotside roll ongi vaadata elule natukene rohkem väikese inimese positsioonilt.

Tartu on haritud inimeste linn ja meil on väga suur roll sellel rahvaosal, keda konkurentsile pühendunud ühiskonnas väga tähtsaks ei peeta – kultuuri- ja haridustöötajad, akadeemilised inimesed. Need, kes ei mõtle iga päev rahale, vaid ka teistele väärtustele.

Sotsid tunnevad ennast lähedasena just sellisele mõtteviisile, kus asjade mõõt pole raha, vaid inimene.

Küsimus on ka õhustikus ja prioriteetides. Võtame kasvõi linnaraamatukogu uue hoone ehituse. See on juba ära unustatud ja tundub, nagu keegi ei nutakski seda taga, aga see on haridus- ja teaduslinnale väga tähtis. Või ära jäänud noortekeskuse ehitus. Küsimus on jälle prioriteetides.

Kas linna arengule oleks parem, kui mõni teine erakond oleks juhtimas?
Ma arvan, et raha oleks kulutatud natukene mõistlikumalt. Kasvõi seesama uhke sild, millest eriti palju inimesi üle ei sõida, mis on nagu valitseva erakonna monument. Nii on ka mitme teise asjaga. Raha on pandud linna esinduskülge, aga inimeste igapäevaelu vajaks rohkem hoolt.

Kas teie meelest istub praegu­ne linnavalitsus mugavusalas?
Mingis mõttes küll. Kui vaatame üldisemalt, siis riigi valitsuskoalitsioon enam väga mugavalt ennast ei tunne.

Tartu on tegelikult tore linn. Kui me võrdleme Tartu volikogu Tallinna volikoguga, on Tartus näha rohkem konsensuspoliitika idusid. Võib-olla on see sellepärast, et IRL istus nii kaua opositsioonis koos sotsidega ja paljusid asju on harjutud koos mõtlema. Müüri ei ole vahele ehitatud. Ka linnavalitsuse puhul on märgata püüdu jõuda konsensusele.

Kui te peaksite hindama volikogu tööd kümnepallisüsteemis, siis palju annaksite?
Kuus.

Miks nii vähe?
Kasvõi sellepärast, et sisulist arutelu on väga väheks jäänud. Näiteks volikogu töökorralduses tehtud muudatus. Alguses öeldi, et nüüd on masu ja peame volikogu istungeid vähendama, et hoida raha kokku. Masu on möödas, aga istungeid on ikka vähem, mis tähendab, et tegelikuks aruteluks ei ole aega. Pole ka jõudu, sest kui sul on enne olnud kolmkümmend planeeringut …

Sageli jõutakse sisuliste küsimuste juurde alles siis, kui kõik juba tunnevad, et enam ei jaksa süveneda. Sisulist ja põhimõttelisemat arutelu võiks palju rohkem olla.

Mis veel?
Mitmeid probleeme lahendatakse peost suhu. Kasvõi haridusreform – üldiseid arengusuundi veel ei olnud, aga hakati tegema üksikuid otsuseid.

Linna üldine arengukava on nüüd küll olemas, aga see on jällegi lahus raha kasutamise planeerimisest. Selles mõttes on volikogu roll muutunud palju väiksemaks. Kasvõi idee, et osa linna eelarvest võiks jääda linnakodanike otsustada, võiks ju Tartus läbi minna, siin on osalusdemokraatiaks rohkem eeldusi. Tartu on ka noorte linn, aga volikogus noorte hääl ei kõla. Noorte vaadet linna arengule võiks palju rohkem olla.

Kui sõnastada presidendi üleskutse nii, et «Tartu talendid koju!», siis mida saaks ära teha, et Tartust Tallinna õppima läinud noored tuleksid siia tagasi?

Ma ei tea, kas seda nii väga vaja olekski. Tartu on ülikoolilinn ja meie huvi on see, et siit käiks läbi võimalikult palju kogu Eesti noori. Mulle tundub, et korra Tartust läbi käimine ja Tartus õppimine on kasulik kõigile noortele. Tartlasi jääb Tallinna, aga paljud tallinlased jäävad ka Tartusse.

Pärast ülikooli lõpetamist jääb rohkem inimesi Tartusse siis, kui Tartu muutub targa majanduse ning innovaatilise ja teaduskeskse majanduse senisest palju tugevamaks arendajaks. Selle nimel praegu ülikool tegutseb.

Siit aga tõuseb terav küsimus – eluasemepoliitika. Tartu-sugune ülikoolilinn, kuhu tuleb väga palju noori, kes tahavad siin oma peret luua, aga ei tea veel, kas nad jäävad siia eluks ajaks või mitte, ei saa rajada kogu eluasemepoliitikat ainult sellele, et inimene peab ostma maja või kalli korteri. Siin peaks olema kvaliteetse üüripinna turg. Selle järele on karjuv vajadus ja see peaks olema üks linna poliitikaid.

Mis teid kui linlast Tartus kõige rohkem häirib?
Armastan Tartut ja minu meelest on see tore linn elamiseks. Aga kui vaatame nooremate poole, kasvõi needsamad lasteaednikud, õpetajad ja kultuuritöötajad, kes võitlevad selle nimel, et nende palk tõuseks keskmisele tasemele, siis Tartus elamine on ebaproportsionaalselt kallis. Mõnigi kord tundub, et praegusel linnavalitsusel on liiga esiplaanil ärimeeste huvid.

Kas teile ei meeldiks, kui Siili tänavalt jookseks mööda Emajõe äärt kõnnitee?
Kui rääkida kesklinna planeeringust, siis siin on olnud sotsid väga aktiivsed. Mul on väga hea meel, et meil on väga haritud linnaplaneerija Kadri Leetmaa. Idee, kuidas teha Tartu kesklinna lastesõbralikumaks, on läinud idanema. On tekkinud arutelud ja ma arvan, et see on sotside teene.

Mulle tundub, et peaks mõtlema ühelt poolt lastega perede, teisalt õppiva ja jalgrattaga tudengi ning ka vananeva tartlase seisukohalt. Selles ei ole Tartu tõesti olnud sõbralik. Tuleks mõelda, kuidas kujuneks lastele ja vanadele mugav jõeäärne pargiala näiteks Aurast suure sillani. Mulle tundub, et Tartu mastaapi on tõmmatud liiga palju pompoossust. Me ehitame oma väikest New Yorki. Tartu kipub elama üle oma jõu ja üle inimliku mõõtme.

Kas Tamme gümnaasiumi lahutamine on teie meelest õige?
Minu meelest küll. Minu meelest võiks ka Härma lahutada. Asi pole ju liitmises ja lahutamises. Kogu seda reformi on nähtud valesti. Asi on põhikooli olemuse muutmises. Lapsi drillitakse juba viieaastaselt nii, et kui sa sellesse kooli ei saa, siis sinust ülikooli professorit ei tule.

Kogu haridusreformi mõte, mis on kahjuks jäänud tagaplaanile, oli rõhuda lapse arengu kesksele põhikoolile. Just selles mõttes, et seal loodaks isiksuse põhi, teadmistehimu ja motivatsioon õppida.

Oma võimete tundmine ja enesehinnang, loovus ja riskijulgus. Kõik see, mida praegune kool tapab sellega, et last sunnitakse hea hinde nimel pingutama. Kardetakse eksida ja olla omanäoline. Aga loovusele suunatud põhikoolis on võimalik kasvatada rohkem neid lapsi, kes praegu kasvavad ainult siis, kui nad on alates esimesest klassist Härmas või Tammes.

Põhikool peaks olema ko­du-, lapse- ja arengukeskne, mitte ainult pingutus, et saada sinna kõige paremasse kooli. Täiesti väärikas valik on minna kutseharidust omandama ka sellel lapsel, kes tuleb nn eliitperest. Küsimus on kasvatusliku vaateviisi muutuses.

Tamme gümnaasium on nõukogude ajast saadik tegutsenud täistsüklikoolina väga hästi. Kui võtta kasvõi selle järgi, kui palju on sealt sirgunud akadeemikuid ja professoreid.

See ongi see vaateviis, et meil on üks-kaks kooli, kust tulevad akadeemikud ja professorid. Aga igasugune muu muda õppigu mujal. Ärgu toppigu oma lapsi meie akadeemikute kasvumajasse! See kasvuhoone ideoloogia tähendab tegelikult seda, et põhikooli tasemel läheb kolmandik poisse kaduma.

On hulk noori, kes juba põhikoolis võiksid olla väga loovad ja andekad, aga sisuliselt nad tõrjutakse sellelt rajalt kõrvale. Teistpidi need, kes tahaksid elus võib-olla midagi muud teha, satuvad eliitkoolis vaimse surve alla. Ma olen näinud küll ja küll neid läbipõlenud kuldmedaleid.

Isiksuse tugev põhi on põhikooli ülesanne. Kui me ütleme, et ainult kahes koolis on võimalik saada korralikku matemaatikat, siis me tapame sellega omaenda tulevikku.

Miks ei võiks tulla füüsikuid Annelinnast või Lähte koolist? Miks meile mõni asi nõukaajast nüüd nii kallis on? Eri kallakuga koolid tekkisid nõukaajal. Juba lasteaias tuleb tegelda sellega, et iga Eestis kasvav normaalne laps saaks oma võimetele vastava maksimaalse arengu üheksanda klassi lõpuks. Tartu on Eesti hariduse mõttekeskus ja seetõttu on Tartul kohustus olla eestvedaja.

Millised on uue kõrgharidusreformi tulemused?
Kõige rohkem muretsen selle pärast, mis juhtub avatud ülikooliga. Avatud ülikooli roll on olnud väga positiivne. Väljakujunenud inimesed, paljud kõrgepalgalised, ei tule ju siia täisajaga õppima. Nende teadlik valik on õppida töö kõrvalt. Tegelikult sureb avatud ülikool välja. Samas me räägime, et elukestev õpe peab olema tähtis. Aga 35-aastased ei tule ju siia koos noortega täisajaga õppima.

Kas te kandideerite sügisestel valimistel sotside nimekirjas?
Ilmselt mitte. Tunnen, et olen selleks juba liiga vana. Mul on veel ülikoolis nii palju tööd ja ma tunnen, et mul jääb järjest jõudu ja aega vähemaks, et ennast jagada mitme koha peale. Aga kui ma ka ise ei kandideeri, osalen erakonna programmi väljatöötamisel.

Kes võiks olla sotside linnapeakandidaat?
Neid on meil mitu. Väga hea linnapeakandidaat oleks meie volikogu fraktsiooni esimees Tõnu Ints, keda paljud lausa kardavad. Ta on kaaluka ja kriitilise mõtlemisega inimene, tegelnud väga palju linna majandusega. Teine võiks olla Kadri Leetmaa, haritud linnaplaneerija, kes vaatab arengut ja mastaapi väga selge pilguga.

Mis teemad peaks sügisel uus linnavalitsus oma südameasjaks võtma?
Ma ei arva, et Tartus on midagi sellist, millest on vaja ilmtingimata lahti saada. Pigem on nii, et neid häid asju, mida on hakatud tegema, tuleks kindlasti edasi viia. Reformierakondlik pilk on suunatud ühele osale linnast ja inimestest, sellisele edukamale ja esinduslikumale, aga võib-olla peaks pilku pöörama kesklinnast kaugemale ja nendele inimestele, kel pole taskus nii palju raha ja kelle mured on suuremad.

Asi pole ju ainult sotsiaalabis, mille saajatesse parempoolsed poliitikud suhtuvad liiga üleolevalt, vaid üldisemas humanistlikus lähenemises.

Ülikooli õppejõuna muretsen ka sellepärast, et Tartu konkurentsivõime kõrghariduses näiteks Tallinnaga võrreldes ei sõltu ainult sellest, kui hästi õpetatakse auditooriumis, vaid ka sellest, kuidas noor inimene ennast siin tunneb. Kui kallis talle see elu siin on ja kuivõrd kogu linn teda toetab.

Küsitlused näitavad sotside suurt populaarsuse tõusu. Kas teie erakond saab sügisel Tartus võimule?
Seda ei tea enne valimisi keegi. Ma loodan, et me tõesti saame koalitsiooni. Tartu vajab muutust. Tegelikult oli see ka pärast eelmisi valimisi väga ääre peal.

Minu volinikukogemus ütleb, et kohalikul tasandil on olulised just inimesed. Nüüd räägitakse ka sellest, et valimissüsteemi peaks muutma. Kohalikel valimistel peaks olema palju suurem kaal valitud isiku vastutusvõimel ja teadmistel, mitte niivõrd erakondlikul taustal.

Erakonnad on nagunii, sest inimestel on erinevad vaated, aga mina pooldaks Tartus küll väiksemaid valimisringkondi. Mulle meeldiks, kui näiteks Karlova või Supilinna või Mõisavahe inimesed valiksid igast erakonnast ühe kandidaadi. Kohalikud valimised võiksid olla isikuvalimised.

Kui oled n-ö nimekirjaga sisse saanud, siis sa vastutad ka n-ö nimekirjaga ja see on väga abstraktne. Iga otsuse eest isiklik vastutus on tähtis, eriti valitsuskoalitsioonis olles. Mul on olnud mõnelgi juhul kahju nendest Reformierakonna ja IRLi inimestest, kes võiksid käituda volikogus vabade mõtlevate isikutena, aga on sunnitud käituma ikka erakonna sõduritena.

Allikas: Tartu Postimees