Ehkki kavandatav pensionireform on meil kõigil viimastel päevadel hambus nagu brändrahn või Donald Trumpi isiksus, ei saa vaat et pooled inimestest sellest mõhkugi aru. Seda tunnistavad nad ise tänava-, raadio- jms küsitlustes. Killunenud aeg ei soodusta süvenemist. Liig paljud neist, kes midagi arvavad, võimendavad vaid teistelt-kolmandatelt kuuldut – nagu laste telefonimängus, mis annab tulemuseks umbluu.

Tulevikku suunatud pensionireform ei puuduta mitte üks raas tänaseid pensionäre – ega ka mitte homseid. Juba välja teenitud kindlustusosakud, mis sõltuvad palgast, jäävad alles, neid pole kellelgi tulnud mõttessegi näppida. Kava on esialgu käinud läbi vaid valitsusest, seaduseelnõuks loodetakse see vormida tuleval aastal ja isegi suhteliselt valutu menetluse korral riigikogus plaanitakse üleminekuperioodiks aastaid 2020 kuni 2037. Ümberkorraldused oleksid hästi sujuvad, nii pika vinnaga, et süsteem peaks täismahus hakkama mõjutama alles praegusi koolilapsi.

Küsitavad rehkendused

Seega on mõttetud ka katsed euro täpsusega välja arvutada, kui palju üks või teine võiks reformist võita või kaotada. Analüüsid-arvutused on tehtud prognooside põhjal. Keegi meist ei oska ju täpselt ette öelda, kui palju on Eestis rahvast 20 või 40 aasta pärast, missugune on töötajate ja pensionäride suhtarv, veel vähem aga, milline on (keskmine) palk.

2060. aastal võiks meid näiteks olla ligikaudu 1,11 miljonit (praegu 1,31 miljonit) ning töötajate ja vanaduspensionäride suhe alla 1,3 (paarkümmend aastat on see suhe olnud üle kahe töötaja pensionäri kohta.). Arvestatud on ka pensioniea tõusu kuni 2026. aastani, sestpeale tahetakse see siduda oodatava keskmise elueaga.

Mis aga kõige tähtsam, ent ometi jäänud senise rehnungi varju, on see, et reform loob eelduse üleminekuks paindlikule pensionieale. Kui teatud tingimused täidetud, võib inimene ise – vastavalt oma tervisele, töö- ja pereoludele – valida pensionile jäämise aja. Kes kauemaks jaksab tööle jääda, saab mõistagi ka suuremat pensioni.

Riivatud õiglustunne

Tsiviliseeritud riigi ülesanne on kaitsta oma inimesi vanaduspõlves vaesuse eest. Pensioni suuruse määrab paljus ära riigi finantssuutlikkus, mis omakorda sõltub suuresti tööealiste inimeste arvust tükkis nende makstud sotsiaalmaksuga. Pea kõigist pensionireformi-juttudest on punase niidina läbi käinud mõte, et keskmise palga saaja ei võida ega kaota midagi.

Ja nüüd – tähelepanu! 77 protsenti tänastest töötajatest vanuses 22 kuni 62 eluaastat teenib meil praegu alla keskmise palga. Seda on rohkem kui kolmveerand kogu riigi töötajaskonnast. Nad ei ole ainult koristajad, ehkki ka koristaja on väärt inimene, liiati vajab iga töö tegemist ja hästi tegemist. Alla keskmise teenivad meil ka teadustöötajad ja lasteaiaõpetajad, raamatukoguhoidjad ja muuseumirahvas, tõtt-öelda lõviosa kõigist neist, kes ei ole oma elu sidunud meie „finantspealinnaga“. Nad ei pruugi sugugi olla harimatumad või laisemad või rumalamad kui mõni edukas ärimees või suure suuga poliitik. Käärid palkades on meil otsekui mõnes Ladina-Ameerika riigis.

Minu kogemus ütleb, et rahva õiglustunnet – või koguni sündsustunnet – ongi kõige rohkem riivanud tõik, et tee sa tööd ja näe vaeva palju tahes, pensioniraha koguneb ikkagi vaid näpuotsaga. Ehk enam kui 560 000 tööinimesel on pensioni kindlustusosaku koefitsent alla 1. Praeguse süsteemi jätkudes kanduks sissetulekute tohutu ebavõrdsus üha kiireneva hooga ka pensionidesse: kui praegu on see erinevus 1,7-kordne, siis tulevikus oleks suisa neljakordne.

Täna suurt raha teenivad inimesed hakkavad nagunii saama väiksepalgalistest rohkem pensioni, reform on töös paketina. Suurem erinevus tuleb sisse teisest pensionisambast, mis jääb endiselt sõltuma palgast. Plaanis on avada ka aastatel 1970–1982 sündinutele II sambaga liitumise võimalus.
Ometi ei tohi me ainsaks töö ja väärikuse mõõdupuuks seada rahategemisoskust.

Allikas: Õhtuleht