Jevgeni Ossinovski hiljutist kõnet mõttekaaslastele („Jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast…”, EPL 18.05) arutatakse seniajani. Avatust, inimväärikuse hoidmist ning põhiseaduslikku patriotismi toonitavate mõtete kõrval sisaldus kõnes ka üleskutse vaikivatele toetajatele: olla oma seisukohti esitades otsustavam ja ütlemistes resoluutsem. Ossinovski ütles: „Ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse.”
Tunnistan, et mulle, kes ma alustan oponendiga tavaliselt vestlust Kääriku Metsaülikoolist tuntud fraasiga „Ma respekteerin sinu seisukohti, kuid siiski ei nõustu, sest…”, on oma väljenduslaadi resoluutsemaks muutmine üsnagi ebamugav. Pigem meeldivad mulle juhtumid, kus lühikeste copy-paste-fraasidega argumenteerimise stiilile vastatakse loominguga: kirjutatakse raamat, luuakse heliteos vms. Nii nagu Milvi Martina Piir kirjutas kooseluseaduse ümber käiva vaidluse taustal romaani „Pelikanide abielu”.
Samas on inimesed erinevad, olud muutuvad ja paljudel pole raamatu kirjutamiseks annet ega aega. Pealegi võib ühiskonna harjumuspärase vaimsuse asendumine millegi vastuvõtmatuga toimuda väikeste muutuste kaudu peaaegu märkamatult. Teisalt on muutusi, mis kätte jõudes võivad osutuda üllatavalt ebameeldivateks, ja siis soovivad paljud, et oleksid saabuvale ideoloogiale mingilgi moel vastu astunud.
Kuulus tsitaat
Saksa vaimulik Martin Niemöller (1892–1984) on meeldejäävalt ja piltlikult kirjeldanud millegi olulise sammsammulist kadumist ühiskonnast. Tsiteerin tema pisut erinevates variantides liikuvat kurba mõtisklust: „Kui natsid tulid kommunistide järele, siis ma vaikisin, sest ma ei ole ju kommunist. Seejärel tulid nad sotsiaaldemokraatide järele ja ma vaikisin, sest ma polnud ju sotsiaaldemokraat. Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma vaikisin, sest ma ei kuulunud ju ametiühingusse. Siis tulid nad juutide järele ja ma vaikisin, sest ma ei olnud ju juut. Ja kui nad tulid lõpuks minu järele, siis ei olnud enam kedagi, kes võinuks selle vastu protestida.”
Mulle näib, et praegused kõhklejad võivad aduda Niemölleri kirjeldatuga üsna analoogilist protsessi, mida püüangi tänapäevases kontekstis esitada: „Kui öeldi halvasti mustanahaliste kohta, siis ma vaikisin, sest minu nahk on valge. Kui öeldi halvasti pagulaste kohta, siis ma vaikisin, sest mul pole pagulaste hulgas tuttavaid. Kui öeldi halvasti geide kohta, siis ma ei protestinud piisavalt, sest ma polnud ju gei. Kui öeldi halvasti lasteta naiste kohta, siis ma vaikisin, sest naiste probleemid mõtlesin jätta naistele. Kui Eesti jõukamate ja vaesemate vaheline palgalõhe kasvas üheks Euroopa suuremaks, siis ma ei protestinud, sest tahtsin kuuluda jõukamate hulka.” Seda loetelu üle lugedes tundub üha selgemini, et Eesti ühiskonnas on tendentse, millele vastu astumiseks tuleb neutraalsusest loobuda ja teha valik.
Hüpe tundmatusse
Eksistentsialismi vanaisa, taani filosoof Søren Kierkegaard (1813–1855) on elus oluliste valikute tegemist meeldejäävalt mõtestanud. Eelkõige toimub valikute kaudu oma elu mõtestamine ja isiksuse loomine. Kierkegaardi tähtsustatud valikud on nagu kuristiku serval seisva inimese hüpe tundmatusse: inimene ei tea, kas ta maandub teisel kaldal või langeb sügavikku. Pärast sellise valiku tegemist on tema jaoks midagi olulist muutunud ja ise muutununa võib ta mõjuda tervendavalt ka teistele.
Praktilises elus on valiku tegemise kohad sageli lihtsad. Lähiminevikust meenub ühe endise kõrge poliitiku katse hakata koostama Eestimaa reeturite nimekirja. Väga paljud sümpaatsed inimesed palusid end vabatahtlikult sinna nimekirja panna. Tänu nende inimeste valikule muudeti viha ja vastandumist külvav tegevus farsiks.
Artikli alguses tsiteeritud Jevgeni Ossinovski üleskutsele mõeldes tundub mulle, et esimeseks valikuks sobib kahtlejatele üheainsa „ei” lisamine oma tavapärasele oponendi poole pöördumisele. Kui vastata suletust ja vimma rõhutavale seisukohavõtule fraasiga: „Ma ei respekteeri sinu arvamust ega nõustu sellega, sest…”, siis on selle valikuga juba midagi muutunud.