Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused, kirjutab Toomas Jürgenstein oma arvamusloos.
Mulle meeldivad usundeid tutvustavad raamatud, kus teatud religiooni või teema käsitlemise lõpus on kommentaar mõnelt vastavasse usundisse kuuluvalt inimeselt, kes kirjutab, kuidas ta ühest või teisest asjast maailmas aru saab. Vahel olen puudust tundnud, et sealsamas kõrval oleks samal teemal mõttearendus ka mõne teise religiooni või maailmavaate esindajalt: kuidas saab moslem aru teatud budismi väidetest või kristlane taoismi tekstidest.
Mitu Eesti mõtlejat ja arvamusliidrit kinnitas eelmist aastat kokku võttes, et see oli rahva vaimse lõhenemise aasta. Olgu hiljutiseks näiteks kas või kardinaalselt erinev suhtumine aastavahetusel “Tujurikkujas” muudetud sõnadega esitatud laulu „Ei ole üksi ükski maa“.
Haridusalal töötava inimesena ei näe ma vajadust ega ka võimalust tekitada maailmavaadetes sunnitud ühtsust, küll aga tunnetan, et oma tööga on võimalik süvendada dialoogivõimelisust ja teistsuguse vaadetega inimestest paremat arusaamist.
Sain inspiratsiooni loodusteadlaselt, filosoofilt ja pühendunud usuinimeselt Blaise Pascalilt (1623-1662), kes on muu hulgas kirjutanud ka satiirilise teose „Kirjad provintsiaalile…“. Selles teoses polemiseerib ta 17. sajandil katoliikluses tekkinud mõttesuuna jansenismi kaitseks ja seda rünnanud jesuiitide vastu. Pariisis peeti jansenismi juhi Antoine Arnaud’i üle tema vaadete pärast kohut ja Pascal (kasutades pseudonüümi Louis de Montalte) esitleb ennast imestava kõrvalseisjana, kes kirjutab jansenismi-jesuiitide vaidluse argumentidest kaheksateistkümnes satiirilises kirjas oma maal elavale sõbrale.
Mulle näibki, et paljude probleemide vaatlemisel oleks Eestis praegu hea otsida kõrvalvaataja pilku. Näiteks on teoloogiadoktor Urmas Nõmmik rahulikult ja tasakaalukalt lahti kirjutanud Eestis toimunud Piibli kirjakohtadest lähtunud diskussiooni homoseksuaalsuse üle.
Mõlemad eelnimetatud usulised suunad on mind omajagu mõjutanud. Mu üksikud isiklikud kokkupuuted jesuiitidega on olnud väga sümpaatsed, olen imetlenud nende hulka kuuluvaid säravaid mõtlejaid. Näiteks on mulle võrratult ilus tundunud Teilhard de Chardini (1881 – 1955) poolt arendatud evolutsiooniteoloogia. Teisalt on Pascal suurepärane näide loodusteadlase ja usuinimese sümbioosist. Hoolimata suurest austusest Pascali usuliste mõtete vastu ma temaga kihlvedu sõlmida ei sooviks, küll aga meeldib mul selle üle õpilastega arutada.
Nii jansenistid kui jesuiidid on olnud alternatiivid omaaegsele peavoolu mõttesuunale. Tänapäeval näiteks Ypres’i või Brügge’i kandi kirikutes rännates ei pääse mööda jansenismi jälgedest, kuid nende vaimne keskus, Port Royali klooster suleti juba 1709. aastal. Ka jesuiidid on pidanud üle elama ebasoosingu aegu, nad on mitmelt maalt välja saadetud, 1773. aastal saadeti nende ordu laiali ning taastati aastal 1814.
Viimasel ajal olengi päris palju mõelnud inimestest, kelle silme läbi maailmas ja Eestis toimuvat olen vahel tahtnud näha. Samas ei pruugi selline kõrvalpilk sarnaselt Pascali teosele olla objektiivne, küll aga pakkuma mõtteainet ja analüüsivõimalusi ja seda kindlasti ka haridusmaastikul. Väikese eeltingimusena olen mõelnud eelkõige isiksustele, kelle elus on tunnetatav harmoonia ja rahu.
Toon paljude isiksuste seast kaks näidet, esimene pärineb Siberist.
Ma arvan, et ma mäletan omaaegsetest ajalehtedest (äkki Rahva Häälest) teadet, kuidas 1978. aastal avastasid geoloogid Jenissei lisajõe äärest aastakümneid tsivilisatsiooni eest varjatuna elanud vanausuliste Lõkovite perekonna. Nad olid ühiskonnast lahkunud juba 1937. aastal. Tänapäeval on sellest perekonnast elus veel üks liige, 1944. aastal sündinud Agafja Lõkova, kes elab oma sünnikodus. Aeg-ajalt on filmimehed kaameratega Agafja juures on käinud ja tema juttu üles salvestanud. Ta on rahulik, tal on maailma suhtes omad seisukohad ja palved, kust elujõudu ammutada. Agafja on mulle olnud näiteks, kuidas sügava konservatiivsuse kaudu saavutada rahu ja leppimist.
Samas võib tee rahuni olla ka maailma muutev ja uuenduslik. Siin olen mõelnud Uruguai presidendi Jose Mujica (sünd 1935, president 2010 – 2015) peale, keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja 15 aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast annetas ta 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswagen põrnikas. Urugais legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga normaalselt läbi. Ning mulle näis, et ka tema sisemuses valitses rahu ja õnnelikkus.
Mulle näib pisut üldistatult, et Eestis ei taluta praegu praegu direktiivide edasiandjaid ja suunavalt näpuga näitajaid ning teisalt ka neid, kes patriotismi loosungitega vehkides tahavad jätta muljet, et ainult nemad armastavad Eestit õigesti. Küll aga võiks ühisosa otsimise alguseks kõne alla tulla kõrvalseisvate harmooniliste inimeste kujutletavad küsimused. Olgu nendeks küsimusteks näiteks, kas kuldne reegel ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid, kehtib kõikide inimeste kohta, või kes on ikkagi ligimene, keda iseenda moodi armastama peaks.