Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas teravalt arutletud kavandatava kooseluseaduse teemade üle. Kuulun nende hulka, kelle arvates on mõistlik see seadus riigikogus vastu võtta, kristlasena ei näe ma selles seaduses vastuolu pühakirjaga ega südametunnistusega. Minu jaoks on see kindel, kuid raske otsus, sest tean, et paljud mu head sõbrad on teistsugusel seisukohal.

Küllap on lihtne tähele panna, et internetiajastul on poolt- ja vastuargumendid hakanud vähemalt osalt ringlema copy-paste-meetodil, mis võetakse sageli üsna süvenemata selliseid argumente koondavatest kogumikest või brošüüridest. Seetõttu on neid argumente näiliselt palju. Üldistades näib mulle, et paljuski taandub kooseluseaduse kohta käiv usuline argumentatsioon küsimusele, kas on või ei ole olemas mingid loomulikud, universaalsed ja kindlad seadused, mida inimesed võivad tajuda, mõista ja oma käitumise aluseks võtta. Antiikmaailmas pooldasid niisuguste seaduste olemasolu stoikud, keskajal kõige põhjalikumalt ehk Aquino Thomas, uusajal püüdis näiteks Thomas Hobbes kirjeldada mitut loomulikku seadust. Paljud kooseluseadusele vastandujad arvavad, et sellised seadused on pühakirjast leitavad ja püsivad. Homoseksuaalsus vastandub nendele seadustele, on seega ebaloomulik ja ebaloomulikkust ei tohiks seadustada.

Sellele vastandub seisukoht, et meie arusaam ning tõlgendus loomulikkusest ja moraalist on muutuv, ka pühakirjas sisalduvat tuleb tõlgendada ja me alles liigume moraaliseaduste täielikuma mõistmise poole. Näiteks orjust on tuhandeid aastaid peetud loomulikuks ja paratamatuks, ka mitme pühakirja tekstid käsitlevad orjust kui ühiskonna loomulikku osa.

Võrdsus jumala ees

Siiski võib ajaloos märgata, et orjuse kasuks toodud argumendid murenesid loomuliku arusaama ees, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed ja võrdsed peaks olema ka nende põhiõigused. Mulle näib, et suhtumine homodesse sarnaneb paljuski kunagise suhtumisega orjusesse.

Menetletava kooseluseaduse tekitatud veelahe läheb tõenäoliselt noorema ja vanema põlvkonna inimeste vahelt. Tundub, et noorem põlvkond on oma otsuse juba langetanud. Küsitlesin kooseluseaduse kohta käiva poleemika ilmnedes kahte oma õpetatavat klassi ning 59 küsitletust 42 pooldas menetletavat seadust, neli oli vastu ja 13 kinnitas, et see jätab neid ükskõikseks. Loomulikult ei saa neid tulemusi üldistada, kuid mingit tendentsi see siiski näitab.

Mustvalge lähenemine

Mind on aga tõsiselt muretsema pannud argumenteerimisega kaasas käiv kurjus ja mustvalgete seisukohtade levimine, mis omakorda toob kaasa ühiskonna suurema lõhestatuse. Olen mitmel puhul tabanud end mõttelt, kuidas elus olulistest eksistentsiaalsetest küsimustest ja moraalist ei tohiks rääkida ega kirjutada kurjalt. Näiteks on mul raske lugeda Richard Dawkinsi „Luulu jumalast”, mis võrreldes Dawkinsi eelmiste raamatutega kaotab poleemilisust ja dialoogilisust ning muutub dogmaatilisemaks ja ettearvatumaks. Niisamuti raske on lugeda elukultuuri instituudi välja antud Donald DeMarco ja Benjamin Wikeri „Surmakultuuri arhitekte”. Viimasena nimetatud raamatu puhul on mul raske tõsiselt võtta moraalist kirjutavaid autoreid, kes Charles Darwini surnud laste üle ironiseerivad.

Eelmises lõigus viidatud mustvalget lähenemist olen kahjuks kohanud kooseluseaduse üle debateerijate mõlemal poolel.

Vägivaldsed teosed

Näiteks kuulub sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks projektide hulka ka Brasiilia mõtleja ja ühiskonnategelase, professor Plinio Corrêa de Oliveira raamatu „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon” väljaandmine ja levitamine.

Ühenduse kodulehel kinnitatakse, et see on kultuurianalüütiline käsitlus, milles on lahti kirjutatud lääne tsivilisatsiooni viimase viiesaja aasta dünaamika alusjooned. Seda teost lehitsedes ilmneb, et protestantlust hinnatakse seal kurjuse kandjaks ja kiriku vaenlaseks, hoiatatakse konfessioonide ühendustes peituvate ohtude eest, kahetsetakse vaba piibliuurimise lubatavust ja nimetatakse Vatikani II kirikukogu kiriklikuks katastroofiks.

Mulle näib, et pisut analoogilisest vaimust on kandunud edasi ka kooseluseaduse üle peetavatesse debattidesse. Nii arvatakse aeg-ajalt kristlaste hulgast välja homoseksuaalid, kuid vahel ka need kristlased, kes menetletavat seadust toetavad, ähvardatakse isegi hingeõndsuse kaotsiminekuga.

Teisalt ei ole suurel enamikul kooseluseaduse vastastel tõepoolest midagi tegemist sümpaatiaga Putini või siis totalitaarsete režiimide vastu, millega neid sageli siduda püütakse. Paljusid kooseluseaduse vastaseid ühendab traditsioonide oluliseks pidamine. Traditsioonides peituv tugevus on ajaloos mitmel puhul oma elujõudu näidanud, ka siis, kui totalitaarsed režiimid on neid vaenanud. Ja on loomulik, et mis tahes muudatused, mis puudutavad perekonna kui traditsioonikandja mõistmist, ei ole lihtsad.

Mulle näib, et kooseluseaduse pooldajatel ja vastastel on kohane debattide kõrval ikka ja jälle rõhutada meieisapalvest tuttavat rida: / vaid päästa meid ära kurjast /. Mul on hea meel, et paljud seda juba teevadki.