Kas riigikogus lastearmastuse kuulutamine on siiras või erakondade poliittehnoloogiline võte selleks, et oma kivina langevat reitingut upitada?

Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud ühiskonna nõrgemate – laste ja eakate, erivajadustega inimeste ja nende abistajate – huvide eest. Oleme aastakümneid rõhunud sellele, et ilma järelväge järele aitamata ei saa me liikuda tähtede poole. Tee sinna viib teadagi läbi raskuste ja viimasel ajal on raskused kuhjunud muudkui üks teise otsa.

Nüüdset seisu iseloomustab üha kiirenev inflatsioon, aastaga 19 protsenti. Hinnad on ühe aastaga kasvanud sama palju kui eelneva kümnendi jooksul kokku. Statistikaameti andmed näitavad, et elukalliduse tõusus mängib aina suuremat rolli energiahinna ralli, mistõttu kasvasid eluasemekulud 60 protsenti, ning toiduainete hinna kasv (aastaga 15 protsenti).

Et Venemaa lahti päästetud imperialistliku sõja lõppu ei paista veel kuskilt, siis ei ole oodata ka kiiret hinnaleevendust. Vastupidi, eksperdid ütlevad, et kergendust ei too ka suvekuud. Mis aga uuel kütteperioodil saama hakkab, sellele ei taha mõeldagi.

Mõistagi lööb see kõige valusamalt neid, kelle vaat et kogu elatis lähebki sundkulude peale: lastega peresid, (üksikuid) pensionäre, osalise töövõimega inimesi. Eeskätt nemad vajavad riigi tuge. Sotsid on need viimased, kellele tuleks peretoetuste tõstmise vajadust põhjendada. Sestap ei saanud sotsiaaldemokraadid jätta oma pookstaveid alla panemata ka suurejoonelisele peretoetuste tõstmise eelnõule, mis äkk-korras riigikogule esitati.

Jääb üle tunda vaid rõõmu, et sotsiaaldemokraatlikud väärtused on viimaks ometi võimust võtnud kogu ühiskonnas – või siis riigikogus esindatud erakondade seas. Kes meist ei armastaks lapsi!

Kas on see armastuse kuulutamine aga siiras või poliittehnoloogiline võte selleks, et oma kivina langevat reitingut upitada? Nii või teisiti, esimesed turu-uuringud näitavad, et enamik rahvast eelistab peaministrina endiselt Kaja Kallast. Keskerakonna juhi Jüri Ratase populaarsust tema poliitekvilibristika, mis ometi ohustab valitsuse püsimist, suurt ei mõjutanud.

Samal ajal ja hoopis omasoodu algatas aga riigikogu SDE fraktsioon perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu, mis näeb ette tõsta üksikvanema lapse toetust – nõnda, et tavalisele lapsetoetusele makstaks teine toetus lisaks.

Kui näiteks praegu on esimese lapse toetus 60 eurot, siis üksikvanemaga pere lapsele oleks ette nähtud 120 eurot kuus – nagu on esimese ja teise lapse toetus kokku. See peaks tulevikus tõusma sarnaselt lapsetoetuse suuruse kasvuga (näiteks 100 + 100 eurot kuus).
Üksikvanema lapse toetuse anekdootlikust ajaloost on siin-seal juba juttu tehtud. Et see on rohkem kui kaks aastakümmet püsinud muutumatu, olles vaid 19 eurot ja 18 senti kuus. Laias laastus vastab see tõele, ometigi pole sellestki probleemist päriselt mööda vaadatud: kellelgi tekkis 2011. aastal vajadus seda summat korrigeerida – tervelt üks sent leiti siis juurde!

Naljast on asi muidugi kaugel. Elavad ju üksikvanemaga pered sageli kõige suuremas vaesuses. Viimase, 2020. täisaasta statistika järgi elas suhtelises vaesuses 37,5 protsenti üksikvanemaga peredest ja absoluutses vaesuses neist 6,4 protsenti.

Täisperede näidud ei saa ligilähedalegi: suhtelises vaesuses 10,1 ja lausvaesuses 1,2 protsenti ühe lapse ja kahe vanemaga peredest. Ka kolme ja enama lapse toitmiseks-katmiseks jagub nii isa kui emaga peredel rohkem raha kui üht last üksinda kasvataval vanemal. Viimaste aastate trend näitabki, et nii suhtelise kui absoluutse vaesuse määr langeb kolme lapsega paaride hulgas, tõuseb aga üksikvanemate seas.
Mõistagi on iga vaesuses kasvav laps liig mis liig. Paraku, kui universaalne lapsetoetus kõrvale jätta, on riigi panus üksikvanema lapse kasvatamisse olnud juba paarkümmend aastat vähem kui paarkümmend eurot. Mil moel peaks see küll korvama puuduva lapsevanema toe, kui on minimaalsestki elatissummast üle kümne korra väiksem?

Või on asi selles, et ühes 21. sajandi demokraatlikus riigis kõlbab toetada ainult suurperesid? Viis aastat tagasi läksid rahva sekka kulutulena laiali järgmised lauluread: «Ütles nii, ütles naa, ütles: matke see ootus! Kui ei ole abielus, siis ei ole lootust.» Seda laulsid Naised Köögis ja laul sündis vastusena aasta ema valimise tollasele statuudile.

Pseudomoralistide puudust ei ole meil tänini, ka otsustajate – ei poliitikute, ei ametnike – seas. Nii mõnegi suhtumise üksikemasse võtab kokku hoiak: kui see on ta teadlik valik, mis abi ta veel riigi käest ootab?

Igal inimesel on oma saatus, ja kes oled sina, et näha teise inimese hinge? Neid põhjusi, miks jäädakse üksinda last kasvatama, on palju. Üsna tavaline on, et isa kaob kui vits vette ja sellepärast puudub sünnitunnistusel kanne isa kohta. Mis oleks alternatiiv? Last mitte ilmale kanda? Laps võib olla aga vägaväga oodatud ja naise bioloogiline kell tiksumas piiri poole.

Kui sageli aga tuleme selle peale, et hüperkiirusel areneva tehnoloogia rüpes sirguvad põlvkonnad on omadega hädas, et 2020. aastalgi näiteks sündis kunstliku viljastamise abil Eestis 670 last?

Üksikvanema toetuse kasv aitaks parandada ümmarguselt 10 000 lapse eluolu. Aastatega jääb vähemaks nii üksikvanemaga peresid kui neis peredes kasvavaid lapsi, 2013. aastaga võrreldes on nii ühtesid kui teisi pea poole vähem. Nõnda et aastakümnetepikkune viivitamine probleemi lahendamisel annab riigikassale tohutu kokkuhoiu.

Muuseas, ka praeguse valitsuse pisut rohkem kui aasta tagasi allkirjastatud koalitsioonikokkulepe nägi ühe pakilise punktina ette üksikvanema toetuse suurendamist. Sotsiaalministeeriumil oligi plaanis veel selle aasta sees panna paberile seaduseelnõu visand, mis suurendaks ka üksikvanema toetust. See «täpes» on nüüd suurelt pildilt kadunud, poliitpingeid tekitanud eelnõust seda ei leia.

Tark oleks vahet teha tähtsatel ja vähem tähtsatel asjadel. Sama käib pakiliste ja vähem pakiliste asjade kohta. Jah, hinnatõusu tingimusis on lapse lisaraha paljudele peredele kergendus, kui mitte hädavajadus. Keegi ei vaidle, et suurendada tuleb esimese ja teise lapse toetust, sellekohase eelnõu on sotsid nädalaid tagasi riigikogule ka esitanud.

Kui aga üks valitsuspartner paneb teise lastearmastuse lipu all kahvlisse, kinnistamaks 300 miljonit püsikulusid aastas, siis vast ei jäägi tuleva aasta eelarve plaanimisel enam võimalust otsida leevendust näiteks laste tugiteenuste ja/või vaimse tervise probleemide lahendamisele, rääkimata kroonilisest ja üha süvenevast omastehooldajate murest. Sedasi tekib oht, et laia pintsliga tõmmatud peretoetuste eelnõu paksu värvikihi alla lükatakse muudki sotsiaalsed, ka üksikvanema pakilised vajadused.