Artikkel tugineb tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ettekandele konverentsil „Teadus kui Eesti arengumootor. Targalt riiki juhtides“, mis peeti Riigikogu konverentsisaalis 4. oktoobril 2017.

Ma väidan, et emotsioon on alati olnud ja jääb poliitikat juhtivaks printsiibiks ning fakti väärtustamine poliitikas on ajalooliselt pigem erand. Samas väidan ma ka, et demokraatliku õigusriigi jaoks on fakt ülioluline, sest kogu meie poliitilise süsteemi legitiimsus põhineb tegelikult usaldusel fakti vastu. Püüan neid esmapilgul teineteisega konfliktis näivaid väiteid lähemalt selgitada.

Valgustusaja mõtte lastena usume me kõik ratsionalismi, mis ütleb meile, et maailma on võimalik mõistuspäraselt korrastada, painutades reaalsust meie loodud mõisteapartuurile vastavaks. Me usume, et üksikisiku kogemus on ühiskondliku või teadusliku faktina väärtuslik vaid niivõrd, kui see lubab teoreetilist üldistust, allutab ennast meetodile. Ratsionalistlikud poliitikateooriad Rousseau’st Kanti, aga ka Marxist Rawlsini lähtuvad eesmärgist luua mõistuspärased printsiibid, millele ühiskonnakorraldus allutada. See on üllas eesmärk. Mulle ka mõistus meeldib.

On aga üks tõsine probleem. Inimestena ei käitu me tihti selle järgi, mida teoreetiliselt usume. See ei ole sugugi uus nähtus, sest emotsioon on alati olnud ühiskondlikus läbikäimises normiks, seda on püütud mõistuspäraste reeglitega raamistada, aga teatud konflikt nende kahe aspekti vahel on olnud alati. Nietzsche on seda kirjeldanud Vana-Kreeka kontekstis võitlusena apollonliku ja dionüüsosliku printsiibi vahel teoses „Tragöödia sünd“. Nende printsiipide osas on tal suuresti õigus.

Pärast Teist maailmasõda on ratsionalism ja teaduspõhisus olnud Euroopa ühiskondades täielikul ja üleüldisel võidukäigul. Emotsioon, mis võimendati sõjas poliitiliselt massipsühhoosiks, tegi maailmas seletamatut kurja ning nii oli soov emotsioon poliitikast täielikult eemaldada igati mõistetav. Juhtumisi on viimased 72 aastat olnud ka inimkonna ajaloo kiireima teaduse arengu ajastu.

Ent emotsioon pole tegelikult kuskile kadunud. Vastupidi, viimastel aastatel näeme selle üsna jõulist comeback’i nii ühiskondlikus diskussioonis kui ka poliitikas. Kõige paremini võtavad selle kokku Briti justiitsministri sõnad enne Brexitit: britid „have had enough of experts“. Jah, teadlased võisid küll öelda, et Brexitist sünnib Suurbritanniale palju halba ning pooldajate püstitatud eesmärgid tegelikkuses ei täitu – pigem vastupidi! –, ent vastuseks kõlas: aitab küll, oleme seda kõike juba varem kuulnud. See on loomulikult ainult üks näide.

Miks see nii on läinud? Ma arvan, et professor Marju Lauristin on tabanud vähemalt ühte osa sellest põhjusest. Lauristin ütleb, et oleme Euroopas, aga ka maailmas laiemalt oma ühiskondliku elukorralduse üle ratsionaliseerinud, kaotanud sellest inimliku paindlikkuse ja soojuse, ning nüüd näeme sellele vastureaktsiooni.

Aga mida sa teed, kui ühiskond on muutumas keerulisemaks ning üksikisiku kogemus aitab meil aina vähem mõista, kuidas meie ise ja maailm meie ümber toimib. Ja kui individuaalne kogemus ei aita, ent abstraktsioon on nii keeruline, et sellest ei ole võimalik selles valdkonnas doktorikraadi omamata aru saada, on olukord täbar. Meetod, mille eesmärgiks on pakkuda objektiivset või intersubjektiivset ühist hermeneutilist ruumi, annab aina vähem tulemust, sest peab oma perfektsionismipüüdluses muutuma aina täpsemaks ja seega aina keerulisemaks. Me kõik küsime ju endalt salaja – millal tuleb maailmapildi keerukuse kasvu hoomatavusele piir ette? Paljudel on see juba tulnud.

Poliitikas väljendub see väga selgelt inimeste võõrandumises. Mida keerulisem on poliitiline süsteem, seda kiiremini toimub võõrandumine. Võimatu on juhtida 500 miljoni elaniku ja 28 liikmesriigiga majanduspoliitilist Euroopa Liitu nii, et selle reeglid oleksid sama lihtsad kui näiteks Veerenni asumiseltsis. Tulemuseks on Euroopa Liidu demokraatiadefitsiit, millele aga otsitakse lahendusi neid samu asumiseltsi vahendeid katsetades. Facebooki live chat Euroopa Komisjoni volinikuga on kindlasti tore asi, erinevad kaasamisveebid samuti ning arutada võib ka Euroopa-üleste valimisnimekirjade üle, aga minu meelest ei ole probleem selles, et Euroopa ei räägi piisavalt oma kodanikega, vaid et asjad on nii keerulised, et neist on võimalik rääkida kas esoteeriliselt või sisutute loosungite keeles.

Kui teaduspõhisus võõrandab, siis emotsioon annab õigetele küsimustele – kuigi mööngem, et nendegi formuleerimiseks on vaja teaduslikku haaret – enamasti vale vastuse. Üks mu lemmiktsitaate pärineb Ameerika 20. sajandi algupoole ühelt mõjukamalt ajakirjanikult H.L. Menckenilt: „Igale keerulisele probleemile on olemas lahendus, mis on lihtne, selge ja väär.“ Aga emotsioon annab sooja tunde, ta on inimlik ja isiklik.

Mul on üks kinnisidee, et kui ma ükskord poliitikast ära lähen, astun doktorantuuri ja kirjutan töö pealkirjaga „Esteetika rollist poliitikas“. Esteetika ei tähenda siinkohal ilu, vaid selle algupärases, vanakreekakeelses tähenduses „seda, mis on meeleline“. See tähendab emotsionaalne. Jõudsin selle teemani aastal 2008, mil majanduskriis ei olnud veel alanud ja lääne ühiskondade suurimaks mureks oli globaalne kliimamuutus. Mäletan, kuidas Suurbritannias, kus ma tollal elasin, muretsesid inimesed selle pärast, et jääkarud surevad välja. Meil on selle pärast õigustatult väga kurb meel. Mäletate ju globaalset eufooriat, kui Berliini loomaaias sündis jääkarupoeg Knut. Samavõrra emotsioone pakkus meile endile uudis sellest, kuidas Tallinna loomaaia jääkarud äsja uude avarasse koju kolisid. Teeb ju meele härdaks! Ent jääkarust veelgi kriitilisemas seisus on tuunikala, kuna sushi on lihtsalt liiga populaarne. Vahemeres tuunikala enam peaaegu pole, mujalgi kahanevad populatsioonid meeletu kiirusega. Aga jääkarude kaitseks oleme valmis raha annetama, tuunikalale mitte. Sest inimestele ei lähe tuunikala korda. Miks? Sest erinevalt jääkarust ei ole tuunikala nunnu.

Sarnane emotsionaalsus on ka poliitikas alati olnud ning – nagu ennist tõdesin – jääb edaspidigi. Ühiskondlike muutustega kaasneb ent märksa tõsisem probleem: fakti erosioon, mis tuleneb paljuski maailmapildi keerukuse kasvust. Ma usun, et inimesed tahavad hinnata väidete tõepärasust, aga nad ei oska seda teha, sest konkureerivaid tõlgendusi on lihtsalt liiga palju ja aega aina vähem, samal ajal kui protsesside ja väidete keerukus on aina suurem. Kui väidete väärtust ei osata hinnata, siis taandub küsimus autoriteedile. Autoriteet on aga teatavasti kontingentne, muutuv.

Toon fakti erosiooni ilmestamiseks kaks näidet oma ametist. Esimene neist puudutab vaktsiine. Vabariigi valitsus otsustas, et alates järgmisest aastast hakkab Eesti riik tütarlapsi emakaelavähi ennetamiseks inimpapilloomviiruse vastu tasuta vaktsineerima. See on suur samm, arvestades, et Eesti on üks viimaseid Euroopa riike, kes selle riiklikkusse immuniseerimiskavasse võtab. Kui sellest otsusest avalikkust teavitasime, olin oma Facebooki-seinale postitatud tagasisidest üpris jahmunud. Ehkki Euroopa Ravimiamet on pärast väga paljusid põhjalikke uuringuid vaktsiini ohutuks tunnistanud, kirjutas üks kodanik mulle, et see vaktsiin teeb lapsed jalutuks. Kui juhtisin kommentaatori tähelepanu tõenduspõhistele uuringutele, sain temalt vastuseks viite ühele Jaapani blogile, milles üks ema räägib, kuidas ta laps oli jalutuks jäänud. Kas selline ema ka päriselt eksisteerib, kas tema laps on jalutu ning kas põhjuseks on ikka kõnealune vaktsiin, jääb selgusetuks. Lisaks sain vastuseks, et keda need abstraktsed uuringud ikka huvitavad, ravimiamet on ju Big Pharma poolt ära ostetud. Sellega meie arutelu lõppes.

Teiseks näiteks on alkoholireklaami piirangud alkoholi tarbimist vähendava meetmena. Maailma Terviseorganisatsiooni läbiviidud üleilmsed ekspertuuringud tõendavad, et reklaamil on mõju inimeste alkoholi tarbimisele nii lühiajaliselt kui ka pikaajaliselt hoiakute kujundajana. Sellele vastuseks kirjutab mulle üks inimene, et teda reklaam mingil juhul ei mõjuta. Kui ma siis temalt küsisin, et kui reklaam sind ei mõjutaks, siis miks küll kulutavad alkoholiärimehed alkoholireklaamile igal aastal 2 miljonit eurot – see poleks ju ratsionaalne käitumine! –, siis jäi inimene vankumatuks: võib-olla siis teistele mõjub, aga mulle mitte.

Mida see tähendab demokraatiale? Nagu ütlesin, siis emotsioon on olnud poliitikas alati valdav. Max Weber on oma klassikalises mudelis, milles analüüsib, millistest allikatest tuleneb ühe või teise poliitilise režiimi või konstellatsiooni legitiimsus, eristanud kolme ideaaltüüpi: 1) traditsiooniline ehk legitimatsioon läbi traditsiooni, 2) karismaatiline ehk läbi konkreetse liidri, tema müütiliste võimete ja eesmärkide ning 3) bürokraatlik ehk protsessi legitimatsioon. Pange tähele, kolmest kaks on emotsionaalsed, ainult üks on mõistuspärane.

Muidugi on tegu puhaste tüüpidega ehk igas poliitilises konstellatsioonis on esindatud kõik legitiimsuse alused, küsimus on vaid nende vahekorras ja selles, missugune neist prevaleerib. Demokraatlikule õigusriigile omane legitimatsioon on bürokraatlik, reeglitel põhinev. Eksisteerigu või teised, aga ilma selleta demokraatlikku õigusriiki olla ei saa.

Kui enough of experts mentaliteet muutub valdavaks, on probleem palju tõsisem kui rumalad poliitilised otsused. See risk on võimendatud habermasiliku avaliku aruteluruumi lõhustumisega. Selle asemel on tekkinud peaaegu autonoomsed kapslid, kus pühendatud räägivad pühendatutega. Tulemuseks on see, mida Hans-Georg Gadamer on nimetanud võimetuseks kõneleda. Sest kõnelemine, saksakeelne Rede, mitte tühi Gerede, on võimalik vaid ühist mõisteruumi jagades. Meenutagem näidet vaktsiinidest. Meil puudus selle inimesega omavahel võime kõneleda, sest baas, millele tuginedes me arutelu püüdsime pidada, oli niivõrd erinev.

Sotsiaal- ja prügimeedia ainuüksi võimendab seda protsessi, võimendab fakti erosiooni. Võib muidugi küsida, kas prügimeedia ise tekitab fakti erosiooni või on prügimeedia tekkinud vastusena „tõdede paljususele“. Ma kardan, et tegemist on dialektilise ringiga, õigemini dialektilise allakäiguspiraaliga, kus üks võimendab teist. See probleem on fundamentaalne, sest usaldus fakti vastu on institutsionaalse demokraatia legitiimsuse alus.

Kuidas seda lahendada, kuidas kaitsta fakti ja ühiskondlikku üksteisemõistmise vundamenti? Mul ei ole täna, siin ja praegu head vastust. Aga on kaks asja, mida kindlasti teha ei tohi. 

Esiteks ei tohi loobuda ise ambitsioonist seisukohti argumenteeritult esitada, neid põhjendada, korrigeerida ja kriitikat tõsiselt võtta. Poliitikas on surve selleks väga tugev – kui mõni on võimeline rahvamasse kõnetama valede ja emotsionaalse sütitamisega, siis on ka demokraatlikku arutelu austavatel poliitikutel kiusatus faktipõhise seletamise raskest tööst loobuda ja laskuda samale tasemele. Seda ei tohi teha.

Teiseks, ei tohi visata püssi põõsasse. Seda ütlen ma esmajoones ühiskondlikele mõtlejatele ja teadlastele. Kui teaduslikule tõestusele vastatakse labase emotsiooni või sõimuga, siis kes tahaks sellele oma aega ja energiat kulutada. Aga ma arvan, et teadlastel on vastutus selgitada teadust ning süvendada usku fakti. Ja kui teadlased vaikivad või nokitsevad oma nurgas, siis usk teadusse närbub.

Seega – ka teadust tuleb teha emotsiooniga. Teaduse kasulikkuses, fakti väärtuses tuleb veenda võimalikult paljusid. Tuleb tajuda, et sellest ei sõltu ainult konkreetse teadusharu ega ka üksnes poliitiliste otsuste kvaliteet, vaid inimeste usk fakti kui sellisesse, mõistuspärasesse ühiskonnakorraldusse ja demokraatiasse.